Aeg antud elada, aeg antud surra

„Aeg antud elada, aeg antud surra“ on Erich Maria Remarque’i romaan, mille tegevus toimub Teise maailmasõja lõpuperioodil. Loo keskmes on saksa sõdur Ernst Graeber, kes saab pärast kaht aastat idarindel lühikese puhkuse. Tema tagasitulek koju on täis pettumust ja kaotust – lapsepõlvekodu on varemetes ja vanematest pole mingeid teateid. Isikliku leina keskel kohtub ta Elisabethiga, vana tuttavaga, kellega koos kujuneb argise õuduse taustal habras ja lootusrikas armastus. Romaan kujutab elu ja surma piiril kõikuvaid inimesi, kelle igapäeva saadavad sõja toored ja hävitavad reaalsused.

Teos toob esile, kuidas armastus võib muutuda pääseteedeks isegi kõige lootusetumas olukorras. Graeberi ja Elisabethi suhe pakub ajutist lohutust, näidates, et inimesel on võimalik hoida kinni inimlikkusest ja soojusest ka keset hävingut. Samal ajal on lugeja tunnistajaks tegelaste heitlusele väärtuste, südametunnistuse ja kohustuste vahel. Romaani sügavus seisneb just kontrastis: ühelt poolt õitsev kiindumus ja elutahe, teisalt sõja vältimatu hävitus. Pealkiri ise rõhutab elu ja surma vastandlikke hetki, millest kumbki on inimese jaoks möödapääsmatu.

Erich Maria Remarque (1898–1970) oli saksa kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal sõja mõju inimesele ja ühiskonnale. Ta koges ise Esimest maailmasõda ning need läbielamised peegeldusid paljudes tema romaanides. Rahvusvahelise tuntuse tõi talle „Läänerindel muutuseta“, millele järgnes hulk teoseid, kus käsitleti sõja tagajärgi ja üksikisiku saatust suurte ajalooliste vapustuste taustal. „Aeg antud elada, aeg antud surra“ kuulub tema hilisemate tööde hulka, kus ta vaatleb Teist maailmasõda sama kainelt ja otsekoheselt nagu varasemat sõjakogemust, asetades fookuse eelkõige inimese sisemisele võitlusele.