Raiskuminek

Erich Kästneri romaan „Raiskuminek“ kujutab elu Saksamaal Esimese maailmasõja järgses Weimari vabariigis, keskendudes põlvkonnale, kes kasvas üles lootuses ja idealismis, kuid pidi täiskasvanuks saades leppima purunenud unistuste ja sotsiaalmajandusliku kaosega. Lugu järgib Hans Schmidti – noormeest, kes alustab kooliteed lootusrikkalt, kuid seisab järjestikuste pettumuste, vaesuse ja ühiskondlike vastuolude ees. Kästneri peategelane pole kangelane ega mässaja, vaid tavaline noormees, keda elu lükkab vaikselt mööda kõrvalisi teid, kuni temast saab paljude võimaluste asemel üks mahavaikinud saatus.

Romaan jälgib Hansu elu lapsepõlvest täiskasvanueani, kirjeldades haridustee katkemist, tööotsinguid, inimsuhteid ja eksistentsiaalset tühjust. Kästneri täpne ja askeetlik stiil hoiab distantsi, kuid ei kaota empaatiat – ta ei süüdista oma tegelasi, vaid näitab, kuidas sotsiaalne kontekst ja ajaloolised olud võivad üksikisiku ambitsioonid alla neelata. Pealkirjas peituv „raiskumine“ ei viita ainult elu raisku minemisele, vaid ka ühiskonna võimaluste ja potentsiaali kadumisele. Tulemuseks on mõru, kuid kainestav pilk ajajärku, mis valmistab ette tee veelgi traagilisematele arengutele järgmistel kümnenditel.

Erich Kästner (1899–1974) on tuntud eelkõige oma lastekirjanduse, nagu „Emil ja detektiivid“ poolest, kuid tema loominguline ampluaa ulatus kaugele sellest. Kästner oli ka teravmeelne satiirik, luuletaja ja ajakirjanik, kelle esseedes ja romaanides avaldub sügav mure ühiskonna moraalse allakäigu pärast. „Raiskuminek“, mis ilmus algselt 1931. aastal, pälvis ilmumishetkel rohkelt tähelepanu, ent natsionaalsotsialistide võimule tulles sattus keelatud raamatute nimekirja. Teos jäi hiljem mitmeti määravaks 20. sajandi Saksamaa noorpõlvkondade mõtestamisel.