Agent 146

Raamat Agent 146 on Erich Gimpeli mälestusteraamat, milles Saksa luureagent jutustab oma tegevusest Ameerika Ühendriikides Teise maailmasõja ajal. Teos kirjeldab Saksamaa luure viimaseid katseid saada infot vaenlase sõjatööstuse ja uute relvade kohta ajal, mil Kolmas Reich on juba kokku varisemas. Lugeja jälgib sündmusi eelkõige Gimpeli vaatepunktist, alates ülesandeks saamisest kuni läbikukkunud missiooni ja vangistuseni. Tekst seob omavahel isikliku kogemuse, luuretegevuse tehnilise poole ja tolleaegse poliitilise tausta, ning näitab, kuidas üks konkreetne agent tajus nii natsiriigi käsuahelat kui ka Ameerika ühiskonda, kuhu ta püüdis märkamatult sulanduda.

Sündmustik algab 1944. aasta sügisel, kui Gimpel saab ülesande selgitada välja Ameerika salajase relvaprogrammi olemus ja vajadusel selle taristut kahjustada. Pärast ettevalmistust ja luurekoolitusi saadetakse ta koos Ameerika desertööri William Colepaughga allveelaevale, mis viib nad Maine’i rannikule. Sealt liigutakse New Yorki, kus nad loovad endale katteelu, loovad kontakte ja koguvad infot, samal ajal püüdes vältida FBI tähelepanu. Raamat kirjeldab detailselt varjunimede, kontaktisikute ja sidepidamisviiside kasutamist, aga ka kahe mehe omavahelisi pingeid, mis muutuvad missiooni nõrga lüli allikaks. Lõpuks jõuab jutustus vahistamise, kuulamiste, sõjatribunali ja surmaotsuse väljakuulutamiseni ning sellele järgnenud ootamatu pöördeni, kui poliitilised arengud ja sõja lõpp muudavad tema saatust.

Agent 146 sobib lugejale, keda huvitab luuretegevuse ajalugu, Saksa luuretegevuse ulatus sõja lõppfaasis ja spionaaži inimlik pool. Gimpel keskendub eelkõige omaenda rollile ega paku laia strateegilist ülevaadet, kuid näitab selgelt, kuidas üks agent oma samme põhjendas ja milliseid kompromisse ta oli valmis tegema. Teos annab aimu nii natsiriigi ideoloogilisest survest kui ka Ameerikas kogetud argisest reaalsusest, millesse ta pidi end maskeerima. Eesti keelde tooduna avab raamat lugejale harva käsitletud vaatenurga, kus vaenlane räägib oma loos end ise peategelaseks ja allikaks, jättes lugejale võimaluse tema juttu kriitiliselt kaaluda ja asetada see laiemasse ajaloolisse konteksti.