Armastuse kunst

Erich Frommi raamat „Armastuse kunst” käsitleb armastust kui inimelu üht keskset oskust ja väärtust. Autor rõhutab, et armastus ei ole juhuslik tunne või ajutine seisund, vaid teadlik ja sihipärane tegevusviis, mida on võimalik õppida ja harjutada. Fromm näitab, kuidas armastus nõuab usku, pühendumust ja valmisolekut iseenda piiridest väljuda. Armastamine tähendab tema järgi eelkõige andmist, mitte saamislusti, ning tõeline armastus ei taotle kasu, vaid väljendub hoolitsuses, vastutuses, austuses ja teadmistes.

Teos jagab armastuse mitmeks vormiks: vennalik armastus, emaarmastus, erootiline armastus, enesearmastus ja armastus jumala vastu. Igal neist on oma eripärad, kuid neid ühendavad samad põhialused – tähelepanu teisele, hool ja austus. Fromm rõhutab, et armastus ei saa eksisteerida ilma sisemise küpsuseta ja võimeta teiste eest vastutada. Ta seob oma mõttekäigud sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemidega, osutades, et modernses ühiskonnas on armastus sageli moonutatud tarbimismentaliteedi ja pealiskaudsuse tõttu. Raamat kutsub lugejat sügavuti järele mõtlema, mida tähendab tõeliselt armastada.

Erich Fromm (1900–1980) oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, sotsiaalfilosoof ja humanist, kes ühendas oma töödes psühhoanalüüsi, sotsioloogia ja filosoofia. Tema looming keskendus inimliku vabaduse, loovuse ja vastutuse küsimustele. Frommi teosed, sealhulgas „Vabadusest põgenemine” ja „Terve ühiskond”, on mõjutanud paljusid lugejaid üle maailma. „Armastuse kunst” on tema üks tuntuimaid raamatuid, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mida loetakse siiani kui ajatut käsiraamatut inimlike suhete ja emotsionaalse küpsuse mõistmiseks.