Bandiidid. Bandiitluse ajaloost

„Bandiidid“ on briti ajaloolase Eric Hobsbawmi uurimus, mis käsitleb banditismi kui sotsiaalset nähtust, mitte pelgalt kuritegevust. Autor vaatleb röövleid, lindpriisid ja mässajaid, keda rahvas ei ole tajunud üksnes seaduserikkujatena, vaid pigem õiguseotsijatena ja kättemaksjatena ühiskondliku ebaõigluse vastu. Hobsbawm kirjeldab, kuidas teatud ajaloolistes ja poliitilistes oludes on bandiidid saanud rahvakangelasteks – meesteks, kes võtavad tagasi selle, mis rahvalt on ära võetud. Näidete hulgas on Balkani haidukid, Itaalia brigandid, India dacoitid ja Brasiilia cangaceirod, kelle teod on elanud edasi rahvajuttudes, lauludes ja legendides.

Teos ühendab ajaloolise uurimuse ja kultuuriloolise analüüsi, näidates, kuidas müüdid ja tegelikkus põimuvad. Hobsbawm toob esile, et rahvabandiidid tekivad ebaõigluse pinnalt – olukorras, kus ametlik võim ei esinda enam rahva huve. Ta jälgib bandiitide kuvandi kujunemist eri mandritel ja ajastutel, võrreldes rahvapärimust ja ajaloolisi allikaid. Uurimus näitab, kuidas rahva õiglustunne on loonud kangelastest omaenda mütoloogia: Robin Hood, Rob Roy või Jesse James ei ole pelgalt kurjategijad, vaid sümbolid vastupanust ja vabaduseiha kehastused. Hobsbawm analüüsib ka, kuidas 20. sajandil on sarnased arhetüübid kandunud filmidesse ja populaarse kultuuri sfääri, säilitades oma tähenduse muutuvas maailmas.

Eric John Hobsbawm (1917–2012) oli üks 20. sajandi olulisemaid ajaloolasi, tuntud eelkõige ühiskondlike ja majanduslike protsesside analüüsijana. Tema teosed keskenduvad sellele, kuidas ajaloo arengut mõjutavad klassisuhted ja kollektiivne teadvus. „Bandiidid“ on tema tööde seas eriline, sest see avab rahvapärimuse ja ajaloo piiril seisva nähtuse – bandiitlus kui sotsiaalne protest ja kultuuriline vastureaktsioon. Raamat kujutab endas ühtaegu teaduslikku käsitlust ja mõtlemapanevat uurimust sellest, miks rahvas on alati vajanud oma õigusekaitsjaid väljaspool seaduse piire.