Kolmekesi kõnnumaal

Kogu maailm näis lõõmavat, kui ma esimest korda Meldrumi jõge nägin. Künkalt, kus ma ajutises julgeolus istusin, oli kuulda, kuidas tuli põhja poolt jõele lähenes. Kui ta jõudis künka jalamil oleva heinamaani, sööstsid, leegid praksudes ja mühisedes purukuiva rohu kallale ning vaevalt kahe minuti, pärast lõõskas kogu heinamaa. Ühe hüppega paiskusid leegid üle jõesängi ja tormasid teisel kaldal kasvavate kuuskede suunas. Pool tosinat minutit hiljem oli heinamaa must ja hõõguv. Ehkki kuuskede okkad veel põlesid, teadsin ma, et puud olid suremas. Ja äkki tuli mulle mõte: "Jõgi sureb, puud surevad, kogu maa ümberringi sureb."Ent just see oli maa, kus mul varsti oli määratud Lillianiga elada. Sellel paljakspõlenud primitiivsel kõnnumaal, mis on peaaegu 30 aastat meie kodu olnud, kasvatasime meheks oma poja Veasy. Siin saime täiel määral tunda suve kõrvetavat kuu must ja talve üdinitungivat vaenu, ainsateks naabriteks põdrad, karud, hundid ning teised soode ja metsade elanikud, kellest mõned näisid olevat alati valmis küsimusmärgi alla seadma meie õigust üldse siin viibida.