Päevavalgel. Räpane lugu

Eric Ambleri romaan „Päevavalgel. Räpane lugu“ on klassikaline näide tema loomingu tugevamatest joonest – realistlikust luure- ja kriminaalkirjandusest, mille keskmeks pole mitte ülivõimekad kangelased, vaid tavalised inimesed, kes satuvad rahvusvahelise salatsemise ja vägivalla keerisesse. Teos viib lugeja kaasa loo jutustaja, dokumentaalfilmide tegija Charles Latimeri jälgedes, kes satub tahtmatult Euroopa allilma telgitagustesse. Algul süütuna tunduv huvi ühe kurjategija vastu käivitab sündmuste ahela, mis viib ta järjest ohtlikumate paljastusteni. Päevavalge, milles lugu toimub, toob nähtavale just need varjud, mida keegi ei tahaks tunnistada.

Romaani tegevus toimub peamiselt Lõuna-Euroopas ning see on tihedalt seotud poliitiliste ja majanduslike pingetega, mis iseloomustasid Külma sõja järgset aega. Ambler ei keskendu niivõrd suurele globaalsele vastasseisule, vaid toob fookusesse väiksemad, ent sama kõnekad korratused – relvaäri, korruptsiooni, salateenistuste kahepalgelisuse. Charles Latimeri roll ei ole toimuvat muuta, vaid selle sees orienteeruda ja sellest eluga välja tulla. Lugu kulgeb läbi järeleandmatu ohutunde, pideva pettuse ja järjest tiheneva moraalse hämaruse, mis teevad sellest kriminaalromaani, milles õiglus ei tähenda tingimata võitu.

Eric Ambler (1909–1998) oli briti autor, keda peetakse üheks moodsama spioonikirjanduse rajajaks. Tema teosed murdsid 20. sajandi esimesel poolel kehtinud must-valged stereotüübid ning tõid luurekirjandusse keerukama eetilise mõõtme. Ambleri kangelased on sageli haritud, skeptilised ja juhuse ohvrid, mitte kangelaslikud võitlejad. „Päevavalgel. Räpane lugu“ kuulub tema hilisemasse loomingusse, säilitades samas tema varasemate teoste tugevused: selge keele, pingelise süžee ja kõhkleva peategelase, kelle silmade kaudu maailm avaneb rohkem kui lihtsalt detektiiviloona.