Narruse kiitus. Kombesatiir
Narruse kiitus. Kombesatiir
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Raamat | 1967
- 212 lk | Kõvakaaneline | 117 x 171 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
„Narruse kiitus” on üks renessansiaja olulisemaid satiirilisi teoseid, mille autoriks on humanist ja teoloog Erasmus Rotterdamist. Eesti keeles ilmunud väljaanne „Narruse kiitus. Kombesatiir” koondab lisaks põhitekstile ka autori kirja Thomas Morusele ning ülevaate Erasmuse elust ja vaadetest. Teos ise on kirjutatud 1509. aastal ning on pühendatud Morusele, kes hiljem sai tuntuks oma utoopiate käsitlusega. „Narruse kiitus” esineb monoloogina, mille peab allegooriline tegelane Narrus ise, kiites ennast ja oma mõju inimühiskonnas. Tekst kujutab endast teravat, kuid iroonilist pilku toonase Euroopa haritlaskonna, vaimulike ja ühiskonnakordade suunas.
Teose stiil on retooriline ja rafineeritud, kasutades antiikautorite eeskujul ülesehitust, milles tõsine ja mänguline põimuvad üheks tervikuks. Narruse suust kõlav kiidukõne muutub järk-järgult kriitiliseks ühiskondlike autoriteetide, väärikuse ja võimu suhtes. Käsitletakse hariduse, usulise silmakirjalikkuse ja inimliku rumaluse teemasid, kuid mitte dogmaatiliselt, vaid läbi huumori ja vastuolude esiletõstmise. Nii paljastatakse, kuidas inimesed alahindavad omaenda mõistust ja lasevad end juhtida tühistest illusioonidest. Narrus kui kõneleja kehastab samal ajal nii naiivsust kui tarkust, tuues esile tõe absurdi kaudu.
Desiderius Erasmus (1466–1536) oli üks silmapaistvamaid Euroopa humaniste, kelle tööd panid aluse kriitilisele mõtlemisele ja reformimeelsele vaimsusele enne reformatsiooni puhkemist. Tuntud ladina keele viljelejana ja antiikautorite tõlkijana, rõhutas ta hariduse ja mõõdukuse tähtsust usulistes ning poliitilistes küsimustes. „Narruse kiitus” on tema tuntuim teos, mida on läbi sajandite loetud kui kombesatiiri, filosoofilist pamfletti ja vaimukat retoorikaharjutust. Eesti väljaanne toob selle klassikalise teksti kodumaisesse kultuuriruumi, säilitades nii algupärase tooni kui mõttelise teravuse.
