Tere, Aleksander. Lugu tulemata jäänud tulevikust

Epp Annuse romaan „Tere, Aleksander. Lugu tulemata jäänud tulevikust“ viib lugeja aastasse 2066, kus tulevik ei paista helge ega tehnoloogiliselt täiuslik, vaid pigem sünge ja kõhedust tekitav. Teose keskmes on Aleksander, kelle elu kulgeb vastuolulises maailmas, kus hirm ja vaikus vahelduvad ootamatute tungimiste ja ähvardustega väljastpoolt. Annus maalib atmosfäärilise pildi elust majas, kus iga pragunenud sein ja iga tuulehoog justkui peegeldavad suuremat ühiskondlikku ängi. Vaikus, mis võiks olla rahustav, muutub tegelastele pigem rõhuvaks, kuni see katkeb ootamatute sammude ja kohalolekute poolt, mis annavad märku kontrolli ja turvatunde kaotusest.

Romaan käsitleb inimeste ja ühiskonna haprust olukorras, kus tulevik on muutunud ähmaseks ja ähvardavaks. Aleksandri sisekaemused ning tema katsed sobituda ümbruse rütmiga peegeldavad samasugust otsingut, mida kogeb terve põlvkond – püüdlust leida tasakaalu ja mõtestada oma olemasolu keskkonnas, kus lootus on asendunud vaikse allasurutud hirmuga. Annus loob oma narratiivis tugeva sümboolse plaani: „tulemata jäänud tulevik“ osutab mitte ainult maailmale, mis ei realiseerunud, vaid ka inimese sisemisele katkestusele, kus lootus ja jätkuvustunne on kadunud. Tekst liigub argise ja fantastilise piiril, luues lugejale võimaluse kogeda tulevikku, mis on sama hirmutav kui äratuntav.

Epp Annus (snd 1969) on eesti kirjandusteadlane ja kirjanik, kelle loomingu keskmes on nii akadeemiline uurimistöö kui ka ilukirjandus. Ta on kirjutanud romaane, lasteraamatuid ning uurimusi, keskendudes sageli kultuurimälu, identiteedi ja aja kogemuse teemadele. Annuse teosed ühendavad poeetilise keelekasutuse ja filosoofilise sügavuse, pakkudes lugejale nii emotsionaalset kui ka intellektuaalset väljakutset. „Tere, Aleksander“ sobitub tema loomingulisse tervikusse kui düstoopiline ja samas intiimne lugu, kus isiklik ja ühiskondlik põimuvad ning kus tulevikku kujutatakse mitte utoopilise, vaid sügavalt inimliku ja haavatavana.