Puujumal

„Puujumal“ on Eno Raua jutustus, mis eristub autori tavapärasest lastekirjandusest oma täiskasvanutele suunatud tonaalsuse ja sisuga. Teose alguses heliseb telefon visalt ja häirivalt, tuues peategelase ellu ärevust ja viidates peatselt lahti rulluvale sündmusteahelale. Raamatus on tunda põnevus- ja krimielemente, kus igapäevane olustik põimub ootamatu intriigiga. Raua tekst on detailne ja elav, luues pildi inimesest, kes satub vastamisi olukordadega, mis panevad proovile nii tema närvid kui ka mõistuse.

Süžee areneb edasi argisest ja tuttavast keskkonnast, kuid peagi tekib tunne, et nähtava ja tavapärase taga varjub midagi suuremat ja ähvardavamat. Telefonihelin on justkui signaal, mis tõmbab tegelase – ja lugeja – maailma, kus reaalsus ja ähmastunud hirmud segunevad. Raua stiil ühendab teravmeelse dialoogi ja meeldejäävad sisekaemused, muutes loo mitmekihiliseks. „Puujumal“ asetub niisiis autoriloomingus eriliseks teoseks, mis toob esile tema võime liikuda lastekirjanduse kõrval ka tõsisema ja psühholoogilisema proosa suunas.

Eno Raud (1928–1996) oli eesti kirjanik, kelle looming on jäänud lugejate teadvusesse eelkõige lasteraamatute kaudu. Tema sulest on pärit sellised teosed nagu „Sipsik“, „Naksitrallid“ ja „Kilplased“, mis on saanud eesti lastekirjanduse klassikaks. Samas hõlmab Raua looming ka jutustusi ja romaane täiskasvanutele, kus ta katsetas erinevate stiilide ja žanridega. Kirjanik kuulus kirjanduslikult viljakasse suguvõsasse – tema isa oli Mart Raud, abikaasa Aino Pervik ning lapsed Rein, Mihkel ja Piret Raud on samuti tunnustatud kirjanikud. „Puujumal“ näitab autori mitmekülgsust ja võimet siduda igapäevaelu pingestatud süžeega.