Kuidas peab hüüdma?

Eno Raua teos „Kuidas peab hüüdma?“ on luulekogu lastele, mis ühendab mängulisuse ja keele tundliku käsitluse, kutsudes noort lugejat kaasa mõtlema, kuulama ja hääldama. Kogu keskmes on küsimus keelest ja kõnelemisest – kuidas nimetada, kuidas hüüda, kuidas sõnu kasutada. Luuletustes kõlavad loomade, looduse ja argiolukordade kaudu üles ehitatud rütmid, mille kaudu lapsed saavad nii keelelisi kui ka maailmatunnetuslikke kogemusi. Tekstide fookuses on sageli häälikud, kõla, hüüatused ja kordused, mis annavad sõnadele mitte ainult tähenduse, vaid ka omaette muusika ja rütmilise loogika.

Kogus on olulisel kohal heli ja kõne praktiline tunnetus – mida tähendab nime hüüdmine, kuidas loomad oma häält teevad, kuidas inimene keeles liigub. Luuletused pakuvad eri vanuses lastele võimalust suhestuda keele kui mänguväljaga, milles puuduvad ranged piirid ja kus fantaasia on alati teretulnud. Lisaks helile ja rütmile on Raua tekstides ka tähelepanelikku huumorit ning argise elu peegeldust – lasteaed, kodu, õu –, mis kõik saavad tähenduse tänu sellele, kuidas neid hüütakse, nähakse või kuuldakse. Keel on siin midagi elavat, liigutatavat ja mitmekesist, mitte üksnes suhtlemise vahend, vaid ka avastamise ja loovuse allikas.

Eno Raud (1928–1996) oli üks eesti lastekirjanduse olulisi autoreid, tuntud nii jutustuste, romaanide kui ka luuletuste kaudu. Tema loomingule on iseloomulik lihtsuse ja sügavuse ühendamine – oskus kirjutada lastele ilma alahindamata nende keelelist ja tunnetuslikku võimekust. „Kuidas peab hüüdma?“ on hea näide Raua võimest näha keelt kui elavat nähtust, mille kaudu laps ei õpi mitte ainult suhtlema, vaid ka mõtlema, kuulama ja looma. Tema tööde mõju eesti lastekultuurile on ulatuslik ning see luulekogu kinnitab tema kohta tähelepaneliku ja lapsemeelse keelevaatlejana.