Tunneli lõpus ootab puusärk. Narkootikumidest

Enn Vetemaa teos „Tunneli lõpus ootab puusärk. Narkootikumidest” on otsekohene ja hoiatava alatooniga kirjutatud ülevaade narkomaania temaatikast. Autor käsitleb erinevaid narkootikume, selgitades nende toimet inimese organismile ja psüühikale, tuues välja nii keemilised omadused kui ka sotsiaalsed tagajärjed. Teos ei piirdu pelgalt ainekirjeldustega, vaid keskendub ka sõltuvuse psühholoogilistele aspektidele – sellele, kuidas narkomaania kujuneb ja millist mõju avaldab see inimese käitumisele, suhetele ja elukvaliteedile. Raamat sobib lugejale, kes otsib kainet ja informatiivset käsitlust ilma ilustavate või glamuursete motiivideta.

Vetemaa pöörab tähelepanu ka narkomaanide ravile ja sotsiaalsele rehabilitatsioonile, tuues välja raskused, mis kaasnevad sõltuvusest vabanemise ja ühiskonda naasmisega. Lisaks käsitletakse narkoäri toimemehhanisme, selle struktuure ja mõjuvõimu, samuti politsei ja ühiskonna võitlust salakaubanduse ja levikuga. Teos seob üksikisiku traagika suuremate sotsiaalsete ja majanduslike protsessidega, tuues esile sõltuvuse mitmekihilise olemuse. Autor ei moralisoi, vaid püüab selgitada nähtust terviklikult, andes edasi nii faktipõhist infot kui ka isiklikku hoiakut probleemi tõsiduse suhtes.

Enn Vetemaa (1936–2017) oli eesti kirjanik ja publitsist, kelle looming ulatus satiirist psühholoogilise proosa ja dokumentaalsuse suunas. Tuntud peamiselt oma novellettide ja romaanide poolest, pöördus ta „Tunneli lõpus ootab puusärk” puhul ühiskondlikult terava ja aktuaalse teema juurde, mille käsitlemist ta pidas vajalikuks just avaliku teadlikkuse tõstmiseks. Raamat erineb tema varasemast ilukirjandusest oma vormilt, olles rohkem informatiivne ja faktikeskne, ent säilitab autori iseloomuliku teravmeelsuse ja keelelise selguse. Tegemist on ühe vähese eesti keeles ilmunud teosega, mis käsitleb 1990ndate narkoprobleeme vahetu ja isikliku vaatenurga alt.