Tulnuk

Enn Vetemaa teos „Tulnuk“ kuulub Eesti ulmekirjanduse hulka, ent käsitleb ulmelist aineset pigem eksistentsiaalse ja sotsiaalkriitilise prisma kaudu kui tavapärase žanrilise seiklusena. Lugu saab alguse sellest, kui salapärane olend, väidetav tulnuk, satub Nõukogude Eestisse. Selle kohalolek tekitab kohe tähelepanu, rahutust ja süsteemisiseseid tõrkeid. Tulnukas ei allu olemasolevatele normidele ega autoriteetidele, tema käitumine ja tajud erinevad inimesest ning need erinevused paljastavad peegelpildina ühiskonna jäikuse ja võimetuse toime tulla millegi tõeliselt uue või tundmatuga.

Romaani tuumaks ei ole mitte kosmiline fantaasia, vaid hoopis küsimus, kuidas ühiskond reageerib teistsugusele – olgu see siis mõtlemisviis, väärtushinnang või maailmavaade. Tulnuka kaudu avatakse inimese ja süsteemi suhe, kus võõraks tembeldatu peab kohanema või kõrvaldatakse. Teose tegelased, olgu nad teadlased, ametnikud või juhuslikud pealtvaatajad, toovad esile eri tüüpe ühiskonnas – alistujaid, skeptikuid, manipulaatoreid ja idealiste. Vetemaa kasutab mitmekihilist narratiivi ning keelelist teravust, et esitada oma aja kohta kriitiline hinnang. Ulme vahendite abil sünnib allegooria, mis puudutab sügavamalt inimloomust ja ühiskonna toimemehhanisme.

Enn Vetemaa (1936–2017) oli eesti kirjanik ja luuletaja, kelle looming hõlmas nii proosat, draamat kui publitsistikat. Tema kirjutistes põimusid intellektuaalne satiir ja ühiskonnakriitika, sageli läbi ulme, absurdihuumori või mängulise vormi. Vetemaa pälvis tunnustust eelkõige „miniatuuride“ ja romaanide poolest, kuid ka tema ulmelised teosed, nagu „Tulnuk“, näitasid sügavat huvi identiteedi, võimu ja eetiliste valikute vastu. Ta oli autor, kelle looming ei jäänud kunagi pelgalt kirjanduslikuks – selles peegeldus ka alati tema ajastu vaim ja kriitiline hoiak selle suhtes.