Sõidavad Eelija tulisel vankril

Enn Vetemaa teos „Sõidavad Eelija tulisel vankril“ kuulub tema loomingus autobiograafilisemate ja filosoofilisemate tekstide hulka, kandes endas nii elutarkust kui eluõhtu vaatlejapilku. Raamatu pealkiri viitab Vanast Testamendist tuntud prohvet Eelijale, kes taevasse tõusis tulisel vankril, ning seda motiivi kasutab Vetemaa sümboolselt, et kõnelda elu kaduvusest, mälust ja kultuuri järjepidevusest. Tekst põimib omavahel isikliku mälestusliku kihi ja ühiskondliku kommentaari, tuues esile üksikisiku kohanemise ajaga, mis ei peatu ega säästa kedagi.

Raamatus vahelduvad filosoofilised arutlused, iroonilised tähelepanekud ja tagasivaated ajaloole, kultuurile ja kirjanduselule. Vetemaa ei pelga iseenda ega teiste üle mõtisklemist, kasutades sageli eneseirooniat ja teravat pilku. Teose tonaalsus on kohati nukker, kohati mänguline, kuid alati keeleliselt väljapeetud ja kultuuriliselt tihe. Autor käsitleb elu lõppemise tunnet, samas ei muutu tekst sentimentaalseks – pigem püüab see mõista inimese koha ja tähenduse mööduvas maailmas. Vetemaa kõneleb elust kui loovast ja vaimsest rännakust, millel on oma loogika, kuigi see ei pruugi alati olla mõistetav.

Enn Vetemaa (1936–2017) oli eesti kirjanik ja kultuuriinimene, keda tuntakse ennekõike prosaisti ja näitekirjanikuna, kuid kelle loominguline haare ulatus ka luulesse, esseistikasse ja publitsistikasse. Tema teosed on sageli ühiskonnakriitilised, intellektuaalsed ning vaimukad, tuues kokku täpse keelekasutuse ja laiema kultuurilise konteksti. Vetemaa loomingus on kesksel kohal inimeseks olemise paradoksid – tema tegelased, olgu ilukirjanduslikud või autobiograafilised, kehastavad mõistuse ja tunde, vabaduse ja vastutuse vahelisi pingeid. „Sõidavad Eelija tulisel vankril“ on väärikas kokkuvõte ühe loojanatuuri elust ja mõtetest.