Rott Romulus Paburitski tänavast. Koguperejutt

Enn Vetemaa teos „Rott Romulus Paburitski tänavast“ on lugu, mis liigub inimesele tuttava linna ja loomade maailma piiril. Romulus on rott, kelle elupaigaks on kitsas, kuid mitmekihiline linnakeskkond, kus inimesed, loomad ja olme seisavad pidevas kokkupuutes. Pealtnäha lihtne jutustus rotist ja tema seiklustest laieneb tasapisi üldisemaks käsitluseks elukorraldusest, mille osaks saavad kõik, kes jagavad ühist ruumi – olgu nad nähtavad või mitte. Paburitski tänav, mis annab loole nime ja asukoha, ei ole lihtsalt fooniks, vaid kujuneb tegelaseks omaette, oma rütmi, mustrite ja ootamatustega. Elu tänaval ei allu sirgjoonelisele loogikale; selles on kohandumist, vaikust ja järjekindlust, mis määrab nii Romuluse kui ka tema kaaslaste olemise viisi.

Lugu ei kujuta rotte karikatuuridena ega tee neist inimesteks. Tegelased kõnelevad ja mõtlevad, kuid säilitavad siiski oma loomaliku vaate maailma toimimisele. Vetemaa ei kasuta õpetlikkust ega moraali kui struktuurilisi tööriistu; pigem laseb ta sündmustel ja dialoogidel liikuda omasoodu, nii et lugeja saab jälgida, kuidas Romulus püüab mõista ja navigeerida oludes, mis ei ole kunagi päris kindlad ega püsivad. Loomade maailmas on hierarhiad, reeglid ja ootused, kuid need ei jäljenda inimühiskonda, vaid toimivad omaenda loogika alusel. Rott Romulus ei ole kangelane, vaid tegelane, kes elab oma elu, ajab oma asju ja satub aeg-ajalt sündmustesse, mis nõuavad reageerimist.

„Rott Romulus Paburitski tänavast“ ei püüdle ühetaolise meeleolu või kindla sõnumi poole. See liigub vaikselt läbi linna ja selle asukate, lastes neil olla täpselt nii määratlematud või muutlikud, nagu elus tihti juhtub. Jutustuse kogupere-vorm ei tähenda lihtsustust, vaid võimalust jälgida maailma, kus pole vaja eristada, kes on suur ja kes väike, vaid piisab sellest, et kõik liiguvad samas ruumis – igaüks omal moel.