Monument. Pillimees

Enn Vetemaa teos „Monument. Pillimees“ koondab kaks lühiromaani, mis pakuvad satiirilist ja teravmeelset sissevaadet Eesti ühiskonna arengusse ning üksikisiku kohanemisse ajastu muutuvates oludes. Mõlemad lood on kirjutatud Vetemaale omases lakoonilises, irooniat kandvas laadis, kus igapäevane absurdsus ja psühholoogiline täpsus põimuvad sotsiaalse kriitikaga. Autor asetab oma tegelased olukordadesse, kus nad peavad valima isikliku eetika ja välise edu, truuduse ja konformismi vahel — valikud, mis kannavad üldinimlikku kaalu, kuid on sügavalt juurdunud Eesti lähiajalukku.

„Monument“ käsitleb kujurist peategelast, kes satub vastuollu nõukoguliku ideoloogia ja loomingulise aususe vahel. Tema tööks on luua mälestusmärk, mis peaks vastama ideoloogilistele nõudmistele, ent see ülesanne kisub lahti nii tema sisemise tasakaalu kui ka ametiuhkuse. Lugu on samal ajal nii satiir kunsti instrumentaliseerimisest kui ka sügav psühholoogiline portree loojast, kes elab pidevas kompromisside maailmas. „Pillimees“ seevastu keskendub muusiku kujunemisloole ja identiteedile, mis on seotud mitte ainult annetega, vaid ka kohaga, kus inimene eksisteerib — olgu see kultuurielu äärealadel või keskpunktis. Mõlemad lood küsivad, kuidas jääda inimeseks ajastul, mis surub peale valesid mõõdupuud.

Enn Vetemaa (1936–2017) oli eesti kirjanik, kelle loomingut iseloomustavad intellektuaalne huumor, psühholoogiline süvenemine ja võime tabada ühiskondlikke nihkeid teravdatud tundlikkusega. Teda peetakse üheks 20. sajandi teise poole olulisemaks eesti proosa- ja näitekirjanikuks. Vetemaa tekstid peegeldavad vaimset iseseisvust ja vaimukat vastupanu ajastu dogmadele. „Monument. Pillimees“ on hea näide sellest, kuidas lühivormis võib autor avada terve epohhi sisemised vastuolud, pakkudes lugejale korraga nii naudingut kui mõtteainet.