Möbiuse leht 1. osa

Romaan Möbiuse leht 1. osa jälgib insenerist peategelast, keda tabab ootamatu ja täielik mälukaotus. Pärast sihituid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainsasse kohta, mis veel tundub mõistlik – psühhoneuroloogiahaiglasse. Haigla igapäevane elu, arstivastuvõtud ja patsientide omavahelised kokkupõrked saavad raamatu põhitegevusväljaks, kus peategelane püüab aru saada, kes ta on ja mis temaga juhtus. Ebaharilik tegevuskoht ei suru lugu masendusse, vaid laseb autoril uurida, kuidas inimene käitub siis, kui tema identiteet on lahti ühendatud mälust ja eluloost ning kui iga vestlus võib osutuda vihjeks iseenda mineviku kohta.

Raamatust kujuneb omamoodi haiglamikrokosmos, kus kokku saavad arstid, patsiendid ja külalised, igaühel oma seletus selle kohta, mis on normaalne ja mis mitte. Vestlused arutavad esmapilgul igapäevaseid seiku, kuid nende alt joonistuvad välja inimloomuse kummalised küljed, hirmud ja kinnisideed. Vetemaa kasutab mälukaotusega peategelast vaatlejana, kelle lihtsad küsimused paljastavad normide suvalisust ja tempoka sajandi mõju vaimsele tervisele. Romaan liigub argise haiglaseikluse, psühholoogilise eneseanalüüsi ja filosoofilise arutluse piiril. Pealkiri viitab Möbiuse lehele kui kujundile, millel puudub selge algus ja lõpp, ning esimeses osas pannakse alus sellele, kuidas identiteet ja tegelikkuse taju keerduvad ühele näiliselt lõputule pinnale, mida teises osas edasi arendatakse.

Enn Vetemaa oli eesti proosakirjanik, dramaturg ja helilooja, keda on peetud modernse proosa uuendajaks. Tema loomingus põimuvad jutustav kergus, satiiriline kõrvalpilk ja huvi ühiskondlike ning eetiliste küsimuste vastu. Vetemaa kirjutas romaane, jutustusi, näidendeid ja esseistikat, seades sageli proovile žanripiirid ja lugeja ootused. Tuntumate teoste hulka kuuluvad muu hulgas Krati nimi oli Peetrus, Eesti näkiliste välimääraja ning mitmed näidendiraamatud. Möbiuse leht asetub tema loomingu keskmesse kui kontseptuaalsem romaan, kus huumor ja eksperimentaalne vorm teenivad küsimust, kuidas inimene tajub iseennast ajastu surve, ühiskondlike normide ja omaenese mõtete rägastikus.