Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister

Enn Vetemaa romaan „Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister“ põimib kokku isikliku meenutuse, ajaloolise tagasivaate ja kultuurilise kommentaari. Peategelane on tegelikult mitu korda nihkunud kujund – üksikisik, kelle elukäik rullub lahti martsipanivalmistamise kaudu, kuid kelle lugu ei piirdu ameti või tegevuse kirjeldamisega. Tegu on minajutustajaga, kelle hääl on teadlikult esiletõstetud, kuid kelle vaatenurk on mitmetasandiline. Lugeja ette tuuakse sündmused ja mõtted, milles ajaline ja ruumiline taust küll muutub, kuid keskne huvi jääb püsima: mis teeb elu millekski, mida saab tagantjärele vaadata kui „magusat“.

Romaani struktuur ei järgi lineaarset arengut, vaid kulgeb episoodidena, milles vahelduvad isiklikud tähelepanekud, ajaloolised kõrvalepõiked, kultuurilised viited ja muunduvad enesekujutused. Jutustaja liigub vabalt ühest teemast teise, sidudes kokku käsitöö, kunsti, linnaajaloo ja isikliku kogemuse. Martsipani valmistamine ei ole üksnes amet ega tegevus, vaid ka mõtlemise viis, mille kaudu suhestutakse ümbrusega. Ajuti tõstatub küsimus, kui palju loost on mälestus ja kui palju selle järele modelleeritud kujutlus. Samas ei otsita vastust, vaid lastakse kujunditel ja fragmentidel rääkida enda eest.

„Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister“ ei taotle ühtset sõnumit ega sulge oma teemat raamidesse. Tegu on tekstiga, milles eluloo kirjutamine põimub linna, töö ja kultuurikihi vaatlemisega. Vetemaa ei aseta rõhku tulemusele, vaid protsessile, kus mõttemuster ja kogemus kujundavad teineteist pidevalt ümber.