Krati nimi oli Peetrus

„Krati nimi oli Peetrus” on Enn Vetemaa romaan, mis ilmus 1991. aastal kirjastuses Kupar. Teos seob endas ajaloolisi, müstilisi ja filosoofilisi kihte, sidudes alkeemilise mõttelaadi ning Eesti kultuuriruumi folkloorsed motiivid. Jutustuse lähtekohaks on katkend alkeemik J. I. Hollanduse teosest, mis annab müstilise ja mõneti iroonilise sissejuhatuse romaani meeleollule. Loo pealkirjas mainitud kratt, eesti rahvapärimuse tegelane, on siin saanud uue tähenduse, sümboliseerides nii inimlikke ihasid kui ka moraalseid valikuid. Vetemaa oskab panna rahvusliku ja ajaloolise materjali ühtaegu humoorikasse, aga ka mõtlikku võtmesse.

Sündmustikus põimuvad pärimuslikud olendid ja kaasaegse inimese mured. Krati motiiv toob esile inimeste soovi rikastuda ja oma eesmärke saavutada kergema vaevaga, ent samal ajal paljastab ka selle püüdluse absurdsuse ja paratamatud tagajärjed. Vetemaa oskab luua vaimukaid dialooge ja olukordi, kus koomiline ja tõsine seisavad kõrvuti. Romaan ei piirdu ainult folkloorse sümboolika ärakasutamisega, vaid avab selle kaudu laiemat arutelu inimloomuse ja ühiskonna väärtuste üle. Tekstis on äratuntav autori omapärane satiiriline hoiak, mis suunab lugejat naerma ja samas kaasa mõtlema.

Enn Vetemaa (1936–2017) oli eesti kirjanik ja kultuuriloolane, keda peetakse 20. sajandi teise poole üheks olulisemaks proosameistriks. Tema loomingut iseloomustab satiiriline ja sageli provokatiivne toon, mis avab ühiskonna varjatud tahke ning seab küsimuse alla harjumuspärase mõtteviisi. Vetemaa kirjutas romaane, novelle, näidendeid ja publitsistikat, olles samas ka tähelepanelik kultuuri- ja ajalookommentaator. „Krati nimi oli Peetrus” on tema loomingus iseloomulik näide, kus rahvapärimuse ainest on kasutatud tänapäevaste teemade ja inimliku ambitsiooni lahtimõtestamiseks.