Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool

Enn Vetemaa näidend „Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool“ on satiiriline ja mitmekihiline komöödia, mis käsitleb inimsuhete ja armastuse mehaanikat läbi teatriliku mängu ja filosoofilise tagamõtte. Teos, mis koosneb kahest vaatusest, proloogist ja epiloogist, kujutab tegelasi situatsioonides, kus armastusest räägitakse kui õpitavast ja juhitavast nähtusest. Vetemaa loob lavalise ruumi, milles tegelased on justkui õppurid ja armastus objekt, mida saab analüüsida, suunata ja lõpuks ehk ka vallata – või siis selles täielikult läbi kukkuda. Kogu tegevus toimub näiliselt kergel toonil, ent tegelikkuses avaneb terav psühholoogiline ja sotsiaalne läbilõige.

Teos kasutab näilise kerge meelelahutuse vormi, et esitada eksistentsiaalseid küsimusi üksikisiku vabaduse, tunnete siiruse ja armastuse etendamise kohta. Keel on vaimukas, dialoogid tihedad vihjetest ja keelelistest mängudest, ning karakterid esindavad erinevaid vaatenurki ja hoiakuid. „Püha Susanna“ kujund toimib moraalse kompassina, kuid samas ka paroodilise figuurina, tuues lavale vastuolu pühalikkuse ja maiste ihalduste vahel. Vetemaa viib vaataja (või lugeja) korduvalt olukordadesse, kus piir tõsise ja mängulise, tunde ja rolli vahel muutub ähmaseks, tekitades küsimuse, kas armastus on üldse võimalik ilma etteantud maskideta.

Enn Vetemaa (1936–2017) oli eesti kirjanik ja dramaturg, keda peetakse üheks olulisimaks 20. sajandi teatriuuendajaks Eestis. Tema loomingus kohtuvad intellektuaalne huumor, terav ühiskonnakriitika ja vormiline otsingulisus. „Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool“ esindab tema loomingut ajastul, mil kunst pidi tihti tegema kompromisse, kuid samas suutis nende raames esitada kompleksseid ja ajas kestvaid küsimusi. Vetemaa tekstid ei vanane, kuna neis sisalduv iroonia ja inimese sisemaailma uurimine on alati aktuaalsed.