Jälle häda mõistuse pärast

„Jälle häda mõistuse pärast” on Enn Vetemaa absurdikomöödia, mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas 1975. aastal. Näidend on üles ehitatud kolmes vaatuses, neljas pildis ja epiloogiga. Keskmesse on seatud eraklik abielupaar Abraham ja Berta, kelle kodu on muutunud kummaliste loomkatsete toimumispaigaks. Nende tütar Maria on samuti katsetega seotud, kuid jääb tihti vanemate tegevusest kõrvale vaatlejaks. Konflikti toovad lavale noored, kes esindavad Elu Pühaduse Kaitsmise Seltsi ning protestivad Abrahami teaduslike katsete vastu, pidades neid ohtlikuks ja ebaeetiliseks.

Näidend käsitleb teaduse ja eetika vahelisi pingeid. Abrahami kui teadlase maailmavaade keskendub teadmisele ja eksperimendile, mida ta peab kõrgemaks inimlikest kaalutlustest. Tema vastas seisavad noored idealistid, kelle jaoks elu ja eetilised väärtused on olulisemad kui ratsionaalsed katsed. Maria tegelaskuju kaudu kerkib esile küsimus, kuidas teadlase perekond peab taluma katsete varjatud tagajärgi ja milline on teaduse mõju inimsuhetele. Teose pealkiri loob paralleeli Gribojedovi klassikalise näidendiga „Häda mõistuse pärast”, kuid Vetemaa tõlgendus nihutab fookuse kaasaegsesse ühiskonda ja inimliku vastutuse probleemidesse.

Enn Vetemaa oli eesti kirjanik, kes tegutses nii proosa- kui näitekirjanikuna ning keda sageli on nimetatud absurditeatri esindajaks eesti kirjanduses. Tema loomingut iseloomustab terav ühiskonnakriitika, iroonia ja mängulisus, aga ka sügavam filosoofiline taust. Vetemaa alustas insenerina, ent pühendus peagi kirjandusele ja töötas hiljem ka kultuurielu korralduses. Tema teosed, sealhulgas romaanid ja näidendid, on pakkunud vaatajatele ja lugejatele mõtteainet inimese ja ühiskonna vastastikustest suhetest, teaduse piiridest ning eetiliste valikute keerukusest.