Kraavihallid ja teised lavalood

Enn Vaiguri kogumik „Kraavihallid ja teised lavalood“ sisaldab lühinäidendeid ja lavatekste, mis on kirjutatud nõukogudeaegses Eestis, pidades silmas toonaseid kultuurilisi ja ideoloogilisi raame. Raamatu keskmes on lihtne inimene oma igapäevases keskkonnas – töökollektiivis, külanõukogus, põllul või ehitusplatsil. Vaigur toob lavale tegelased, kelle mured ja rõõmud on seotud nii ühiskondlike ootustega kui ka isiklike valikute ja komplitseeritud inimsuhetega. Lugude tonaalsus kõigub huumori ja tõsimeelsuse vahel, peegeldades nii väikese inimese argipäeva kui ka tema kohta suures süsteemis.

Pealkirjaga lugu „Kraavihallid“ annab võtme kogu kogumiku tonaalsusele – tegemist on vaadetega tööinimeste igapäevaelust, kus tähtsat rolli mängivad nii kollektiiv kui ka üksteise mõistmine. Lavatekstid on lühikesed, kompaktsed ja tiheda dialoogiga, sobitudes hästi harrastusteatrite repertuaari. Tegelased on äratuntavad oma keelekasutuse ja hoiakute poolest, nende kaudu luuakse pilt ühiskonnast, kus rollid on selged ja püüdlused mõistetavad. Vaigur kasutab sageli rahvalikku kõnepruuki ja argikeelt, mis lisab lugudele usutavust ja teeb need laval kergesti esitatavaks.

Enn Vaigur oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming hõlmas nii proosat kui näitekirjandust. Ta oli viljakas publitsist ja paljude lavatekstide autor, kelle sulest ilmus mitmeid rahvalikus laadis kirjutatud tekste, mis sobisid hästi kooli- ja harrastusteatritele. Tema näidendite tugevus seisneb dialoogides ja elulistes olukordades, mis annavad edasi omaaegse Eesti eluolu nüansse ilma liigse paatoseta, kuid siiski ühiskondlikult aktsepteeritaval viisil.