Koldne sügis

Enn Vaiguri jutustustekogumik „Koldne sügis” koondab endasse valiku lühilugusid, milles peegelduvad 20. sajandi teise poole Eesti eluolu, inimeste sisemaailmad ning aja kulg. Vaigur keskendub eeskätt argistele, sageli vaiksetele ja tasapisi hääbuvaile hetkedele, milles peitub siiski märgatav tähenduslikkus. Tegelasteks on enamasti lihtsad inimesed – maal elavad vanainimesed, töölisklassi esindajad, noored oma otsingute alguses –, keda ühendab sisemine vaikne nukrus ja elu möödumise teadvustamine. Sügis kui motiiv tähistab siin mitte ainult looduse aastaaega, vaid ka inimese elukäigu hilisemat faasi, mil vaadatakse tagasi ja tehakse järeldusi.

Kogumiku lood on pigem intiimsed kui suured ühiskondlikud üldistused. Vaigur ei taotle dramaatilist süžeed, vaid püüab jäädvustada elu märkamatuid liikumisi – pilke, vaikimisi jäämisi, igatsusi ja leppimisi. Tema stiil on napp, aga täpne, paljastades sageli napi dialoogi või tegevuse kaudu tegelaste sisemisi hoiakuid ja igatsusi. Mitmes loos on keskne vananemise, kaotuse või möödunud eluetappide meenutamise teema, mis mõjub samasuguse rahu ja väärikusega nagu sügise karge valgus. Vaikuse kaudu jutustatud lood annavad aimu ajastust, mil suured muutused olid veel ees, ent inimesel tuli nende ootuses oma argipäevaga toime tulla.

Enn Vaigur (1927–1990) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus peamiselt proosale ja lastelugudele. Tema tekstides kohtuvad tihti sotsiaalne tundlikkus ja rahulik, elu hindav hoiak. Vaiguri täiskasvanutele mõeldud proosa, sealhulgas „Koldne sügis”, kuulub eesti kirjanduse vaoshoituma, ent süveneva realistliku jutuvestmise traditsiooni. Tema oskus leida suurt tähendust väikestes asjades muudab tema loomingu püsivalt kõnekaks ka aastakümneid hiljem.