Kolm laiust

Enn Kreemi luulekogu „Kolm laiust“ koondab endas kolme eriilmeline tsüklit, milles autor käsitleb loodust, inimeseks olemise kogemust ning eksistentsiaalseid mõttepeegeldusi. Kreemile omane visuaalne täpsus ja loodustundlikkus ilmnevad igas tekstis, olgu teemaks maastik, meretuul või aastaaegade vahetumine. Kujundid on sageli seotud geograafiliste ja ilmastikuliste mõõtmetega, mis toetavad kogu kogu ideelist raamistikku – kolme „laiusega“ viitab autor ühtaegu ruumilisele ulatusele kui ka elulistele seisunditele. Kogus leidub nii lüürilisi loodusvaatlusi kui ka filosoofilisi arutlusi inimeksistentsi üle, jäädes seejuures alati kokkuhoidlikuks sõnakasutuses ja selgepiiriliseks mõtlemises.

Luulekogus vahelduvad rahulikud, vaatluspõhised tekstid intensiivsemate sisekaemustega. Kreem liigub nende „laiuste“ vahel eri rütmis: kord kõneleb ta merest kui mälestuste peeglist, kord puudutab vaikselt inimese ajalisust ja kaduvust. Ta kasutab sageli looduspiltide kaudu üldistavaid tähendusi, kus näiteks silmapiir või kivi muutub tähenduslikuks märgiks. Mõned tekstid toovad sisse ka meremehe kogemust – kajastades nii liikumist ja üksindust kui ka sidet maailmaga, mis jääb alati veidi kaugusesse. Hoolimata luule vähestest sõnadest on sellel kaalu ja kaemuslikkust, mis ilmneb alles lugemise jooksul kogunevas tähenduses.

Enn Kreem (sündinud 1937) on eesti luuletaja ja meremees, kelle loomingut iseloomustab tugev loodustunnetus, napp, kuid kujundirikas keel ning tihti ka merega seotud kujundimaailm. Ta on töötanud nii madruse kui laevakaptenina, mistõttu on tema tekstides tuntav isiklik kogemuslik kihistus, eriti seoses ruumi ja üksinduse tajuga. „Kolm laiust“ kuulub Kreemi küpsema loomingu hulka, pakkudes lugejale mõtiskluslikku ja ajatut pilku maailma, mis avaneb läbi looduse, liikumise ja vaikuse.