Meelis

Enn Kippeli romaan „Meelis“ on noortele suunatud ajalooline jutustus, mille keskmes on muistsete eestlaste vabadusvõitlus 13. sajandil. Teos toob lugeja ette Sakala maavanema Lembitu poja Meelise loo, mille kaudu avanevad nii isiklikud katsumused kui ka rahva saatuslikud võitlused. Lugu algab Meelise röövimisega sakslaste poolt, viies ta kodumaalt eemale ning asetades nooruki võõrasse keskkonda. Tema seiklused välismaal kujundavad iseloomu ja teadmisi, kuid tema süda jääb seotuks kodumaa ja rahvaga, mis annab jutustusele selge sihi ja pinge.

Teos liigub noortepärases ja hoogsas laadis läbi mitme ajaloosündmuse, mis määrasid Eesti maa saatuse. Meelise tagasipöördumine kodumaale, osalemine lahingutes ristirüütlite vastu ning tema osaks saanud juhiroll näitavad noore tegelase sirgumist rahva teenistusse. Romaan ei lõpe siiski võiduga, vaid Tartu kaitsmisel 1224. aastal aset leidnud traagilise hukkumisega, mis asetab Meelise loo laiemasse ajaloolisse konteksti. Nii seob autor üksikisiku saatuse rahva kollektiivse võitlusega, muutes selle haaravaks ja õpetlikuks lugemiseks, mis avab noorele lugejale muistse vabadusvõitluse mõtte ja väärtuse.

Enn Kippel (1901–1942) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal ajaloolised ained ja noortele mõeldud jutustused. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajaloolaseks, mis mõjutas ka tema teoste temaatikat ja põhjalikkust. „Meelis“ on tema tuntuim teos, mida on loetud mitme põlvkonna kaupa koolides ja mis on püsivalt jäänud eesti kirjanduse klassikasse. Lisaks kirjutas Kippel romaane ja artikleid, tegutsedes ka ajakirjanduses, kuid tema elu katkes enneaegselt Teise maailmasõja keerises. Tema nimi on aga tänu „Meelisele“ jäänud kindlalt eesti kirjanduse ajalukku.