Üheteistkümnes päev

Enel Melbergi novellikogu „Üheteistkümnes päev” koondab endas introspektiivseid ja elulähedasi jutustusi, mille keskmes on inimese sisemaailm, ajataju ja identiteedi mitmetasandilisus. Tekstide ülesehitus ja rütm on meditatiivne, vahetevahel ka fragmenteeritud, peegeldades nii argielu kui ka sügavalt isiklikke läbielamisi. Autor liigub novelliti erinevates ajastutes ja vaatenurkades, ent kõigis lugudes on kesksel kohal hetk, kus tegelane jääb silmitsi iseenda mõtete, kahtluste või möödapääsmatu muutusega. Need on lood üleminekutest – vaikusest kõlasse, üksindusest lähedusse, ootamisest leppimiseni.

Pealkirjaga novell „Üheteistkümnes päev” annab kogu kogumikule tonaalse keskme – see viitab millelegi, mis tuleb pärast „täielikku”, ootamatut ja pöördelist sündmust, mille järel elu peab kuidagi edasi minema. Nii tekib kogu tekstikogu ulatuses korduv motiiv – mis saab siis, kui see, mida peeti lõplikuks või siduvaks, enam ei kehti? Melbergi proosa on tiheda mõttelise struktuuriga, sageli lüürilise alatooniga ja mõnikord isegi piiril poeetilise vormi ja jutustava proosa vahel. Paljudes lugudes on tunda eksistentsiaalset pinget, aga ka vaikset lootust või vähemalt valmisolekut ebamäärasusega toime tulla.

Enel Melberg (sündinud 1943) on eesti kirjanik, tõlkija ja toimetaja, kelle loomingus põimuvad autobiograafilised motiivid, kultuurilised peegeldused ning naise sisemaailma käsitlus. Ta on avaldanud luulet, proosat ja esseistikat ning on tuntud oma tundliku ja tähelepaneliku stiili poolest. „Üheteistkümnes päev” ilmus sarjas „Eesti novell”, olles osa Perioodika püüdest tutvustada isikupärast ja nüansirikast eesti lühiproosat. Melbergi tekstid ei paku kiireid vastuseid, vaid loovad ruumi vaikseteks mõtisklusteks ning enese äratundmiseks läbi teiste lugude.