Üheteistkümnes päev

Virginia selitas oma pilku ja pöördus tema poole. "Inglismaa," ütles ta, "good old England. Kus tänapäeval võib naine peaministriks saada ja käituda nagu tõeline mees. Aga ma tahaksin teada, kas ükski naiskirjanik on saanud seal oma toa ja suudab oma tööst ära elada?" "Sina igatahes said omaette toa," torkas Vita mõrult. "Said endale lõpuks päris isikliku kirstu. Sellest sa ju unistasid. Vähe sellest, et sinu käsutuses oli minu tornituba. Isegi elevandiluust tornist ei jätkunud sulle. Lõpuks said, mida tahtsid!" "Kullake," ütles Virginia pehmendavalt. "Ära ole kuri. Nüüd saime ju lõpuks jälle kokku." "Jah," ütles Vita leebemalt. "Saimegi kokku! Mida siis nüüd ette võtta?" "Jätkame jutustamist," ütles Karen Blixen. "See on kõik, mida me suudame, ja see on tõepoolest kõik."