Ühel olematul suvel

„Ühel olematul suvel” on Ene Rämmeldi autobiograafiline jutustus, mille andis 2008. aastal välja kirjastus Tänapäev. Teos algab augustis 2007, mil autor tunneb pettumust Pariisi suves – ilm on küll soe, ent puudub see päikseline kirkus, millega ta harjunud on. Sellelt üldisemalt meeleolult liigub raamat kiiresti isiklikumasse plaani, kirjeldades elunägemuse ja sisemise väsimuse ristumiskohti. Teos peegeldab autorit tundlikus ja mõtisklevas seisundis – see ei ole reisikiri ega klassikaline memuaar, vaid pigem emotsionaalne sissevaade inimese vaimsesse ruumi ajas, kus väline maailm tundub tühine või pealetükkiv.

Rämmeld on Pariisis elades väsinud mitte ainult ilmast, vaid ka ülerahvastatud linnast, kus ta tunneb end kõrvalise ja läbipaistmatuna. Tuhanded turistid, lakkamatud kaameraklõpsud ja pidev liikumine loovad õhkkonna, mis mõjub rõhuvalt. Otsus korraks kaduda – füüsiliselt või vaimselt – tähistab soovi leida mingi selgem tasakaal, isiklik ruum, mis ei oleks määratud teiste pilkude ega ootustega. Raamatus kõlavad läbi isiklik rahutus, keskendumine hetkedele ja tundmusele, et midagi olulist jääb alati justkui napilt kättesaamatuks. Loo joonis on seetõttu pigem sisemine rännak kui välise maailma kirjeldus.

Ene Rämmeld on Eesti näitleja ja kirjanik, kes kolis 1980ndatel Prantsusmaale, kus jätkas tööd teatrikunsti ja kirjutamisega. Tema loomingus põimuvad sageli isiklikud kogemused, kultuurilised erinevused ja sisemised otsingud. „Ühel olematul suvel” sobitub sellesse ritta hästi – see on teos, mis ei pretendeeri suurtele üldistustele, vaid keskendub vaikselt ja tähelepanelikult väikestele, isiklikele hetkedele. Tema tekstid mõjuvad sageli vahepealsete seisunditena: mitte täieliku kohalejõudmisena, aga mitte ka täieliku lahkumisena – need jäävad kuskile kahe maailma vahele.