Olin kuueteistkümnene 2. osa. Fragmentaarium kuis kõik kunagi oli

Ene Pajula mälestusteraamatu „Olin kuueteistkümnene“ teine osa, alapealkirjaga „Fragmentaarium kuis kõik kunagi oli“, jätkab autori isiklikku ja detailirikast tagasivaadet noorusajale ning sellele järgnenud elusündmustele. Teos on kirjutatud killustunud, fragmentaarses vormis, mis peegeldab nii mälestuste loomulikku katkestatust kui ka püüdu talletada hetki, pilte ja tundeid, mis on ajas säilinud. Iga peatükk kujutab endast iseseisvat vaadet või meenutust, sageli tugevalt emotsionaalset ja intiimset, põimides isikliku elu sündmusi ühiskondliku ja kultuurilise taustaga.

Raamatusse koondatud tekstid viivad lugeja 20. sajandi teise poole Eestisse, puudutades nooruse ideaale, suhteid, elukäike ja kadunud inimesi. Autor ei paku mitte üksnes autobiograafilist materjali, vaid loob laiemalt mõistetava põlvkonnaloo, kus isiklik on alati seotud üldisega. Keel on kujundlik ja poeetiline, mõnikord teravmeelne või nostalgiline, ent alati aus ja vahetu. Teos ei järgi ranget kronoloogiat, vaid liigub mälus vabalt, lastes lugejal kogeda elu killukesi sellisena, nagu need mällu talletuvad – lünkade, tunnetuste ja kordustega.

Ene Pajula on eesti ajakirjanik ja kirjanik, kelle sulest on ilmunud nii ilukirjanduslikke kui mälestuslikke teoseid. Tema kirjutisi iseloomustab tundlik tähelepanekuvõime, isikliku ja ühiskondliku põimumine ning julgus käsitleda elu kahetsusteta. „Olin kuueteistkümnene“ teise osaga loob ta järje oma varasemale meenutuste kogule, süvendades ja laiendades isikliku loo piire. Raamat on ilmunud kirjastuselt Enelas ja sobib lugejale, kes hindab elu mõtestamist mälestuste kaudu – vaikse, ent selge häälega esitatud elutõlgendust, kus iga killuke omab tähendust laiemas inimsuhtelises kontekstis.