Kuldne aeg 3. osa. Fragmentaarium kuis kõik kunagi oli

Ene Pajula raamatu „Kuldne aeg“ kolmas osa, alapealkirjaga „Fragmentaarium kuis kõik kunagi oli“, jätkab isiklike ja ajastuliste meenutuste kogumit, mille keskmes on 20. sajandi teine pool Eestis. Teos ei järgi kronoloogilist narratiivi, vaid on üles ehitatud kui fragmendid – mälupildid, tähelepanekud, vestlused ja sisemonoloogid, mis koos moodustavad mitmekihilise ja mõtlikult nostalgilise pildi ühest kadunud ajast. Autor vaatleb elu läbi subjektiivse, ent ausa prisma, puudutades ühiskondlikke muutusi, argielu nüansse, kultuurilisi nihkeid ja inimsuhteid, mis vormisid tema põlvkonda ja selle arusaamu maailmast.

Tekstid on vahelduvas vormis: mõni peatükk meenutab päevikukatket, teine lühiartiklit või kirjandusest inspireeritud mõtisklust. Lugeja satub vaheldumisi nii nõukogudeaegsetesse oludesse kui iseseisvuse taastamise järgsetesse vastuoludesse, kus väärtushinnangud ja mälestused hakkavad üha sagedamini põrkuma uute oludega. Autor ei paku hinnanguid ega sulge mälestusi raamidesse, vaid laseb neil voolata vabalt, tuues esile unustuse ja mäletamise vahelise pinge. Raamat on tugevalt isiklik, kuid mitte suletud – see kutsub lugejat kaasa mõtlema, meenutama ja võib-olla ka enda elulugu ümber hindama.

Ene Pajula on eesti ajakirjanik ja kirjanik, kelle loomingut iseloomustab süvenev pilk inimese ja ühiskonna suhetele, võime näha suuri teemasid väikestes detailides. Tema „Kuldse aja“ sari on ühtaegu mäluraamat ja kultuurilooline dokument, kus isiklikust saab üldistus. Kolmas osa on neist kõige fragmentaarsem ja mõtisklevam, sobitudes hästi sarja lõpetuseks või järelemõtlemiseks. Pajula kirjutamislaad on lihtne, kuid sisult tihe, mis teeb tema tekstid ligipääsetavaks, ent jätab lugejale ruumi kaasa elada ja mõista nii kirjutajat kui ka aega, millest ta räägib.