Ring ja nelinurk

Ene Mihkelsoni luulekogu „Ring ja nelinurk“ kuulub autori varasemasse loomeperioodi, ent kannab juba selgelt tema luulele iseloomulikke jooni: mõtisklevat süvenemist, tihedat kujundikeelt ja mitmekihilist tähendusruumi. Pealkiri ise osutab kahe vormi – ringi ja nelinurga – vastandusele ja kokkupuutele, millest võib leida nii filosoofilise kui eksistentsiaalse mõõtme. Mihkelson ei kirjuta otseselt ega illustratiivselt, vaid liigutab lugejat läbi keele seoste ja nihestuste. Tema tekstides ei anta valmisvastuseid, vaid püstitatakse küsimusi, mis puudutavad mälu, identiteeti, sõna tähendust ja inimese piire maailmas, kus nähtav ja nähtamatu põimuvad.

Kogus vahelduvad tihedad, pingestatud tekstid ja lakoonilisemad, peaaegu mõistatuslikud luuletused. Mitmetes tekstides on tunda ajalooteadvuse kohalolu, mis ei tule esile sündmustena, vaid ajas settinud vaikuse ja teadmise kujul. Ajalugu pole Mihkelsoni jaoks midagi kaugelt käsitletavat, vaid inimese sisse kirjutatud kogemus, mis mõjutab tema keelt, mõtlemist ja tajusid. Loodusmotiivid on samuti kohal, kuid need ei paku rahustavat tausta, vaid toimivad tähenduslike elementidena – puud, kivid, vesi, vari. Luulekogu ülesehitus on tihendatud ja tsükliline, kutsudes lugejat mitte üksnes lugema, vaid kaasamõtlema ja tõlgendama.

Ene Mihkelson (1944–2017) oli üks 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse olulisemaid eesti kirjanikke, kelle luule ja proosa iseloomustavad sügav intellektuaalsus, mäluproblemaatika ja keelelise vastutuse tajumine. Tema looming ei allunud lihtsatele seletustele ega žanrimääratlustele, vaid moodustas omaette tähendustiheduse, milles avalik ja isiklik, ajalooline ja filosoofiline põimusid. „Ring ja nelinurk“ on tema luule arengus tähenduslikuks vahejaamaks, kus hakkab kujunema see keeleline maailm, mis hiljem tema loomingu tuumaks saab. Eesti Raamatu väljaandel ilmunud kogu peegeldab nii oma ajastu vaimsust kui ka selle ületamise taotlust.