Elujoonis

Ene Mihkelsoni „Elujoonis“ on mõtisklev ja keeleliselt kontsentreeritud luulekogu, mis jätkab autori varasemas loomingus kujunenud poeetilist hoiakut – süvenemist inimese sisemaailma, ajaloomälu ja identiteedi küsimustesse. Teoses põimuvad isiklik ja ühiskondlik mõõde, isiklikku kogemust läbib läbi aegade kantud vaikne, kuid püsiv vastupanu, ning ka mälestuste ja ajaloo läbimõeldud järeleuurimine. Luule räägib eneseleidmisest ja vaimse joonise visandamisest ajas, mis ei soosi sirgjoonelist kulgemist ega mustvalgeid tõdesid. „Elujoonis“ ei esita otseseid vastuseid, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema, tõlgendama ja kahtlema.

Kogu tonaalsus on vaoshoitud ja sisenduslik, püsides sisemise pinge ja vaikuse piiril. Mihkelsoni kujundikeel on tihe, lauseehitus sageli katkendlik või kihiline, viidates sellele, et luuletustes esitatav maailm pole lõplik ega üheselt loetav. Ajalooline alltekst, olgu see viide sõjajärgsele ajale, vaikivale ajastule või isiklikule trauma- ja mälukogemusele, ei domineeri, vaid sulandub argise ja eksistentsiaalse kogemuse sisse. Kordused, vaikimised ja katkestused loovad ruumi lugeja enese järeldustele. „Elujoonis“ ei paku lohutust, küll aga süvenemist ja sisemist ausust, mis on Mihkelsonile iseloomulik kogu tema loomingu ulatuses.

Ene Mihkelson (1944–2017) oli üks silmapaistvamaid eesti kirjanikke, kelle loomingusse kuuluvad nii luule, proosa kui ka esseistika. Teda iseloomustab intellektuaalne sügavus, eetiline teravus ja keeleline täpsus. Tema tekstid ei võimalda lihtsat tarbimist, vaid eeldavad tähelepanelikkust ja valmisolekut süveneda. „Elujoonis“ kuulub tema küpse luule hulka, olles oluline lüli tema poeetilise maailmapildi arengus. Kogu on ühtaegu tagasihoidlik ja nõudlik, kõnetades lugejat, kes otsib kirjandusest rohkemat kui meelelahutust – otsib joonist, mille kaudu elu ja selle varjuküljed joonduvad tajutavaks struktuuriks.