Algolekud. Luuletuskogu

Ene Mihkelsoni luulekogu „Algolekud“ tähistab autori esimest avaldatud kogu, milles avaldub juba varases vormis tema hilisemale loomingule iseloomulik süvakihtide rohkus, mõttetihedus ja kujundite kontsentreeritus. Kogu tekstid liiguvad ajaloo, keele ja isikliku kogemuse piirimail, põimides metafüüsilist tunnetust konkreetsete kultuuriliste ja eksistentsiaalsete viidetega. Mihkelsoni luule on selles kogumikus mõtlik, kohati isegi karuse keelega, samas sihikindlalt tähendusi otsiv ning lugejalt süvenemist ja aeglust nõudev. Tema tekstid ei ava end koheselt, vaid vajavad mitmekordset lugemist ja tõlgendamist, et peidetud kihistused nähtavaks muutuksid.

„Algolekud“ väljendab tugevat huvi alguste, algupärasuse ja algsete seisundite vastu – nii ajaloos kui keeles, inimese arengus ja teadvuses. Mihkelson ei paku lüürilises võtmes ilu või lohutust, vaid pigem kõneleb inimese eksistentsist maailmas, kus igal sõnal ja vaikusel on kaal. Tema värsivormid varieeruvad, ent sageli toetuvad vabavärsile, kus rütm sünnib sisemisest pingest ja sõnade tähendusväljadest, mitte kindlast meetrumist. Teemad nagu mälu, unustus, vastutus ja sõna jõud läbivad kogu kogu, jättes tunde, et autor otsib sidet millegi väga vana ja ürgsega, mis ulatub üksikindiviidi piiridest kaugemale.

Ene Mihkelson (1944–2017) oli eesti kirjanduse üks mõjukamaid ja omanäolisemaid autoreid, kelle looming hõlmab nii luulet, proosat kui ka esseistikat. Tema tekste iseloomustab intellektuaalne sügavus, ajalooline teadlikkus ning vormiline nõudlikkus. „Algolekud“ oli alguspunkt tema avaldatud loometeele, kuid juba selles on olemas see intonatsioon ja maailmatunnetus, mis hiljem kujunesid tema poeetilise identiteedi tuumaks. Mihkelsoni luule ei olnud kunagi mugav ega lihtne, kuid just seetõttu on tal oluline koht eesti kirjanduse süvakihtides.