Reporteri au ja väärikus

Ene Hioni raamat „Reporteri au ja väärikus” on mälestuslik ja analüütiline teos, mis vaatleb Eesti ajakirjanduse arengut läbi autori isikliku kogemuse ning kutselise missiooni vaatenurga. Tegu on mitmekihilise tekstiga, milles põimuvad isiklikud meenutused, eluloolised seigad ning ajakirjanduseetika ja ühiskondliku vastutuse küsimused. Hion esindab seda ajakirjanike põlvkonda, kelle jaoks ajakirjandus ei olnud pelgalt ameti, vaid maailmavaate ja väärtuste väljendus, mille kaudu oli võimalik teenida tõde, otsida õiglust ja jäädvustada elu hetki nende eheduses.

Raamat sisaldab kirjeldusi tööelust televisioonis ja raadios, kohtumistest eri aegade avaliku elu tegelastega ning arutlusi ajakirjanduse rolli üle totalitaarse süsteemi ja taastuva iseseisvuse tingimustes. Hion ei kirjelda üksnes fakte, vaid keskendub sellele, kuidas sündmused ja inimesed teda mõjutasid, kuidas kujunes arusaam ajakirjaniku vastutusest ja eetilisest piiritlusest. Läbivaks teemaks on väärikus – nii isiklik kui ka kutse-eetiline –, mis peab säilima ka surve ja kompromisside keskel. Tekstis avaldub Hioni võime kirjutada ladusalt, empaatiaga ning samas terava tähelepanuga nüanssidele ja alateemadele.

Ene Hion (sündinud 1933) on eesti ajakirjanik, stsenarist ja toimetaja, kelle tööd on jätnud märgatava jälje Eesti televisiooni ja kultuurilukku. Tema tegevus katab üle poole sajandi ning hõlmab nii loomingulist kui korralduslikku tööd, olles seotud näiteks saadetega „Aeg maha” ja „Mõtleme veel”. „Reporteri au ja väärikus” on kokkuvõte tema ametialasest teekonnast ja elufilosoofiast, mis pakub väärtuslikku sissevaadet mitte ainult ühe ajakirjaniku elutöösse, vaid ka ajakirjanduse eetika ja tähenduse muutumisse ajas. See on teos neile, keda huvitab sõna vastutus ja mälu kestvus.