Poliitika on kunst. Meenutusi ja mõtisklusi Hendrik Allikult

Ene Hioni raamat „Poliitika on kunst. Meenutusi ja mõtisklusi Hendrik Allikult“ on isiklik ja samas ajastut iseloomustav portree ühest Eesti Nõukogude-aegsest poliitikust. Teos ei püüa olla klassikaline elulugu, vaid koosneb pigem episoodilistest meenutustest, vahepaladest ja tähelepanekutest, mille kaudu avaneb Hendrik Alliku isiksus ja tema koht tolle aja poliitilises süsteemis. Autor läheneb Allikule pigem kui mõtlejale ja iseloomule kui ideoloogilisele kujule, keskendudes eelkõige tema käitumise, hoiakute ja maailmatunnetuse kujutamisele. Pealkiri viitab sellele, et poliitikat mõistetakse siin loova ja oskusliku tegevusena, kus pragmaatika ja isiklik eetika põimuvad.

Hion ei loo Allikust ühemõõtmelist kuju. Ta toob välja vastuolud, kahtlused ja sisemised dilemmad, mis saatsid meest süsteemis, kus initsiatiiv ja sõltumatus võisid olla samal ajal nii väärtustatud kui ohtlikud. Tekstist peegeldub ka autori enda positsioon – see on segu sümpaatiast, kriitilisest distantsist ja professionaalsest huvist, mis teeb teose väärtuslikuks nii mälestusena kui ka vaatluseks poliitika psühholoogiast. Lisaks poliitilisele ainestikule leidub raamatus ka isiklikke tähelepanekuid Alliku elust väljaspool avalikku ruumi, tema harjumustest, lugemusest ja huvidest, mis kõik avavad teda kui mitmekesist inimest.

Ene Hion (sündinud 1939) on eesti ajakirjanik, toimetaja ja dokumentalist, kes on tuntud oma inimkesksete ja läbitunnetatud käsitluste poolest. Tema kirjutamislaad ühendab ajakirjandusliku täpsuse ja kirjandusliku pehmuse, mis võimaldab tal teemasid käsitleda mitmekihiliselt. „Poliitika on kunst“ ei ole pelgalt mälestusteraamat, vaid peegeldab ka autori huvi selle vastu, kuidas võim toimib ja millist mõju see avaldab inimestele, kes selles osalevad. Hioni käsitlus Allikust ulatub indiviidi piiridest kaugemale, pakkudes ka pilku ajastule, kus lojaalsus, ellujäämine ja eetiline tunnetus olid sageli raskesti ühildatavad.