Armastab, ei armasta

Ene Hioni raamat „Armastab, ei armasta“ ilmus 2011. aastal kirjastuses Tänapäev ning kujutab endast dokumentaalproosat, mis ühendab endas portree, päeviku ja mõtiskluse elemente. Teose keskmes on üheksa naise lood, kes kõik on seotud Sillamäega – linnaga, mida autor ise on nimetanud „väikeseks saladuseks“. Iga naine räägib oma elu loo, milles peegelduvad nii armastus ja pettumus, truudus ja reetmine kui ka igatsus, igapäevased pingutused ja tasakaaluotsingud. Tegemist ei ole pelgalt eraeluliste pihtimustega, vaid laiemat sotsiaalset tausta avavate elulugudega, mis aitavad mõista Eesti lähiajalugu ühe põlvkonna ja paikkonna kaudu.

Raamat ei ole üles ehitatud ühetaolise skeemi järgi – iga lugu on oma tonaalsuses ja tempos isesugune. Mõni naine jutustab elust vaiksel alatoonil, teine kannab oma lugu edasi dramaatilise, mõnikord isegi iroonilise vaatega. Hion ei sekku, vaid laseb neil rääkida oma sõnadega, säilitades usaldusliku distantsi. Kuigi fookuses on armastus, ei ole see alati romantiline; sageli on see seotud emaduse, töö, ellujäämise või identiteediga. Läbi kõigi nende elude jookseb punase niidina küsimus valikute ja kompromisside kohta – mida tähendab olla naine, inimene, eestlane, sillamäelane? Just see mitmekihilisus teeb raamatust enamat kui pelgalt intervjuukogumiku – see on ühiskondlikult ja kultuuriliselt kõnekas portreeajastu.

Ene Hion (1931–2021) oli eesti ajakirjanik, publitsist ja kirjanik, kes tegi pika karjääri Eesti Raadios ning pälvis tuntuse kui tundliku ja täpse inimlugude vahendajana. Tema loomingus on tähtsal kohal dokkproosa ja isiklike kogemuste põimimine laiemate ühiskondlike protsessidega. „Armastab, ei armasta“ on näide tema oskusest anda häält neile, kes sageli jäävad kirjanduses varju – tavalistele naistele, kelle elud ei pruugi olla suured ega eredad, ent kelle kaudu avaneb meie lähiajaloost tükike, mida statistikad ja ametlikud kokkuvõtted edasi anda ei suuda.