Vanarauahoov

Endre Fejesi „Vanarauahoov“ on realistlik ja sotsiaalkriitiline jutustus, mille tegevus toimub 20. sajandi keskel Budapesti äärelinnas. Teose keskmes on madalatest ühiskonnakihtidest pärit inimesed, kes elavad vanarauahoovi ümbruses, kohas, kus elu kulgeb päevhaaval ning kus lootused paremale tulevikule põrkuvad karmide olude ja piiratud võimalustega. Peategelased on lihtsad tööinimesed – laadijad, sortijad, koristajad –, kelle argipäev on täidetud nii füüsilise töö kui väikeste isiklike unistustega. Fejes jälgib nende käitumist ja mõtlemist kaastundliku, ent hinnanguvaba pilguga, andes edasi elulise ja samas üldinimliku kujutluspildi vaesusest ja väärikusest selle sees.

Romaani atmosfäär on rõhutatult dokumentaalne: autor ei idealiseeri oma tegelasi ega keskkonda, vaid loob autentse pildi ühiskonna servaaladel elavate inimeste sisemaailmast. Teose tonaalsus on vaoshoitud, kohati nukker, kuid mitte lootusetu. Vaatamata kehvadele oludele peitub tegelastes inimlikku soojust, omavahelist tuge ja isegi katkendlikku huumorit. Fejes keskendub väikestele detailidele ja kõnepruugile, mis loob veenva kohalolu ja aja tunde. „Vanarauahoovis“ ei toimu suuri sündmusi, kuid iga eluhetk omandab tähenduse läbi selle, kuidas inimene kohaneb, püsib ja püüab säilitada väärikust.

Endre Fejes (1923–2015) oli ungari kirjanik ja stsenarist, kes saavutas tuntuse just realistlike linnaromaanide ja novellidega. Tema loomingus tõusevad esile sotsiaalsed kontrastid, töölisklassi kujutamine ja terav tähelepanu argielu nüanssidele. „Vanarauahoov“ on üks tema varasemaid ja tuntuimaid teoseid, mis tõi autorile tunnustust nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel tasandil. Fejesi oskus kujutada väikese inimese maailma ilma liialdusteta, aga suure empaatiaga, on muutnud tema teosed oluliseks osaks 20. sajandi keskpaiga Euroopa sotsiaalkirjandusest.