Põlvili

Teos on isikuromaan, mille keskne kuju on kutseline lektor Ärm Annup. Raamat käivitub hetkest, mil Annup lahkub noorima poja pulmast ja sõidab kodukülla, et oma elukäiku järele kaaluda. Tagasivaated seovad lapsepõlve, sõjajärgsed nihked ja tööelu, kus lektori amet määrab enesehinnangu ja suhted. Romaan toob mängu Kloo-Klotilde-Klotsi, kelle kõrvalkulgev elujoon põimub peategelasega ning näitab, kuidas isiklik valik loob püsiva sideme ka siis, kui amet ja aeg tõukavad teises suunas. Lugu liigutab tegevuse läbi koolimaja, perekonna ja töökollektiivi ning laseb peategelasel mõõta oma sõnu ja otsuseid. Sarjaviide „Romaanivõistlus ’85“ seob teose kirjandusliku kontekstiga ning rõhutab, et käsitlus on rahulik, sündmustiku asemel ideede ja vastutuse ümber keskenduv.

Romaan jälgib, kuidas peategelane püüab kohandada isiklikku eetikat muutuvate olude ja institutsioonide nõuetega. Annup vaatab tagasi aega, mil ta kasvas üles enne murranguid ning võttis üle arusaamad, mis hiljem lähevad vastuollu uue korraga; sellest saab raam selgitamaks tema võõrdumist ja kõhklusi. Jutustus liigutab fookust peategelaselt kõrvaltegelastele: Kloo näitab järjekindlat, kuid oma reeglite järgi kulgevat hoolt, äiapool Paaps pakub kainet mõõtu, sõbrad ja kolleegid annavad peegeldusi, mis lõikavad läbi retoorika ja jätavad järele teod. Raamat küsib, mida tähendab ametile truuks jäämine, kui veendumus murdub, ning kuidas isiklik lähedus ja ühiskondlik roll üksteist piiritlevad. Lugeja ette kerkib tööst, perest ja avalikust kõnest koosnev võrgustik, milles inimene seab oma sammu ja tunnistab tagajärgi.

Autor on Endla Tegova, eesti kirjanik ja õpetaja, kelle tööelu kulges peamiselt koolis ning kelle looming keskendub inimesele institutsioonide ja kogukonna surveväljas. Tema romaanid moodustavad ühtse huvivaldkonna: õpetajaameti, kasvatuse, kohanemise ning moraalse valiku küsimused korduvad eri võtetes; nende seas on „Tunglejad“, „Humalaaias“, „Põlvili“ ja „Laulatatud“. Tegova kirjutusviis väldib liigset poosi; ta ehitab stseeni sõna ja olukorra kaudu ning laseb tegelastel kõnelda oma käitumisega. Elukäik on seotud Saaremaaga, kus algas tema koolitee ja kuhu ta jäi ka elu lõpus. Autori positsioon on tähelepanelik ja kogenud, mis lubab näha nii distsipliini kui ka kahtlust ning hoida teksti keskmes inimest, mitte loosungeid.