Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim. 1940-1990

Endel Priideli „Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim. 1940–1990“ uurib Eesti kultuurielu ja vaimsete väärtuste püsivust nõukogude okupatsiooni tingimustes. Teos käsitleb viit aastakümmet, mil Eesti loomeinimesed, teadlased ja haritlased pidid oma tööd ja maailmavaadet kujundama ideoloogilise surve, tsensuuri ja poliitiliste piirangute tingimustes. Priidel keskendub sellele, kuidas intellektuaalid, ajakirjanikud, kirjanikud ja teadlased leidsid võimalusi oma seisukohtade väljendamiseks, säilitades samal ajal inimväärikuse ja sisemise vabaduse. Raamat ei paku mitte ainult poliitilist ega kultuuriloolist ülevaadet, vaid tõstatab küsimusi vaimse vastupanu võimalustest autoritaarse võimu all.

Teos on üles ehitatud kronoloogilise ja temaatilise vaheldumise kaudu. Autor käsitleb konkreetseid juhtumeid ja nähtusi – näiteks kirjastamispoliitikat, ideoloogilise kontrolli mehhanisme, kultuuriväljaannete rolli, aga ka kultuuriinimeste argielu, sisekonflikte ja vaikivat trotsi. Läbivateks teemadeks on kompromiss ja põhimõttekindlus, koostöö ja kohandumine, lojaalsus ja opositsioon. Priidel ei kirjuta kangelaseepost, vaid avab keerulisi valikuid, mida pidid tegema haritlased piiratud võimaluste tingimustes. Tema lähenemine on analüütiline, kuid samas ka isiklik, sest käsitletavad ajalooperioodid on talle endale tuttavad ka läbi kogemuse.

Endel Priidel on ajakirjanik ja publitsist, kelle töö keskmes on olnud kultuurilugu ja ühiskondlikud protsessid Eestis. Ta on töötanud nii ajalehtedes kui raadioajakirjanikuna, olles seeläbi kursis vahetult nii kultuuriväljaannete toimimise kui ka ideoloogilise kontrolli praktikutega. Tema kirjutised on sageli süvitsi minevad, allikapõhised ja mõtlikud, pakkudes lugejale rohkem kui pelgalt kronoloogilist ülevaadet. „Vägikaikavedu“ on üks tema olulisemaid raamatuid, mis annab edasi tunnetusliku ja faktitiheda pildi sellest, kuidas vaimne järjepidevus püsis ka ideoloogilise surutise aastatel.