Piki Peipsi piiri

Endel Priideli teos „Piki Peipsi piiri” on reportaažilik reisikiri, mis viib lugeja rännakule mööda Peipsi järve läänekallast, alates Vasknarvast kuni Värskani. Raamat kujutab endast nii maastikukirjelduste kui ka sotsiaalse vaatluse kooslust, andes edasi 1960. aastate lõpu Eesti idapiirkondade eluolu, loodust ja kultuurilist mitmekesisust. Autor vaatleb teel ettejäävaid külasid, kogukondi ja nende inimesi, põimides oma kirjeldustesse ajaloolisi seiku, etnograafilisi tähelepanekuid ning rahvalikke legende. Teosest moodustub omalaadne mosaiik, milles looduse ilu, rahvakultuuri kihistused ja argipäeva töö sulanduvad ühtseks tervikuks.

Priidel pöörab tähelepanu Peipsi-äärse piirkonna eripäradele: vene vanausuliste külade arhitektuurile ja eluviisile, setode keelelisele ja kultuurilisele omapärale ning ka kohalike eestlaste töö- ja puhketraditsioonidele. Tema tekstides segunevad vahetud muljed ja kirjanduslikud üldistused, mille kaudu püüab autor luua tunnetuslikku sidet nii paikkonna kui lugejaga. Geograafiline rännak kulgeb koos sisemise, kultuuriloolise liikumisega: mööda järve kulgev tee saab metafooriks piirile, mis ei jaga mitte ainult ruumi, vaid ka elulaade ja maailmavaateid. Sellisena toimib teos ajastu peegelduse ja rahvusliku mitmekesisuse mõtestajana.

Endel Priidel (1920–1980) oli ajakirjanik ja kirjanik, kelle looming keskendus eeskätt reportaažidele, reisikirjadele ja eluolukirjeldustele. Tema tekstid püüdsid jäädvustada nõukogudeaegse Eesti inimeste töid ja tegemisi, sageli koos loodusvaatluste ning kohalike eripärade kirjeldustega. „Piki Peipsi piiri” on üks tema silmapaistvamaid teoseid, kus väljendub tema oskus ühendada dokumentaalne täpsus ja kirjanduslik tundlikkus. See on ühtaegu ajastu dokument ja poeetiline rännak läbi ühe Eestimaa perifeerse, ent kultuuriliselt olulise piirkonna.