Ingli saatus

Pealelõuna päikese soojad kiired puistavad oma kulda puna-sinilillelisele vaibale meie elutoa põrandal. Kõrges, üliavaras ruumis on mugavalt kodune. Istun madalal laial diivanil kamina vastas. Kuigi kamin on pime, külm, on keegi meie diivani selliselt asetanud - võib­olla igatsusest tulesoojuse või leekide mängu järele. Imestan mul pole kunagi tulnud mõttesse selle istekoha asendit muuta, seda teisiti seada, kasvõi kahe laia akna vahele, kus tühjas avaruses laiutab kuiv palm suures vaskvitsadega puuanumas. Pole mulle ka kavatsust tulnud süüdata kamin, vähemalt prooviks. See on alati kütmata olnud minu mälestustes. Ometi olen siin sündinud ja üles kasvanud. Pole ma kuulnudki, et see üldse oleks köetav...