Päevavalgel

Emmanuil Kazakevitši jutukogu „Päevavalgel“ koondab endasse lood, mis kajastavad sõjajärgse elu keerukust ja inimese sisemaailma vastuolusid. Autor keskendub eelkõige moraalsetele dilemmadele, inimlikele tunnetele ja olukordadele, kus õiguse ja kohuse piirid ähmastuvad. Jutustused leiavad aset eri paigus ja oludes, kuid neid seob keskne küsimus: kuidas jääda inimeseks maailmas, mis on alles hiljuti laastatud sõjast ja milles endised väärtused ei kehti enam iseenesestmõistetavalt.

Kazakevitši realistlik laad ja detailitruu kujutlusviis loovad pildi nõukogude ühiskonnast selle mitmekesistes väljendumisvormides. Lugeja ette tuuakse karakterid, kelle siseheitlused on ühtaegu individuaalsed ja ajastule omased. Kogu pealkiri viitab läbipaistvusele ja selgusele, kuid paljudes juttudes on just valgus ja vari vastandatud — inimesed püüavad näha „päevavalgel“ tõde, kuid see ei avaldu alati ühemõtteliselt. Autor ei paku lihtsaid vastuseid, vaid kutsub mõtisklema eetiliste valikute keerukuse üle.

Emmanuil Kazakevitš (1913–1962) oli juudi päritolu vene kirjanik, kelle looming põhineb sageli tema isiklikel kogemustel rindereporterina Teise maailmasõja ajal. Tema proosa ühendab sõjakogemuse kaine tõepärasuse ja filosoofilise sügavuse. Kazakevitši stiil on vaoshoitud, ent väljendusrikas, ning tema teosed mõtestavad elu oludes, kus inimene on pidevalt sunnitud valima, millest loobuda ja mille eest seista. Tema varasem romaan „Täht nimega Päike“ ja hilisemad lühipalad on olulised panused nõukogude kirjanduse realistlikku traditsiooni.