Vaenlane

Emmanuel Carrère’i dokumentaalne romaan „Vaenlane“ põhineb tõsielulisel juhtumil, mis vapustas 1990. aastate Prantsusmaad. Teose keskmes on Jean-Claude Romand – mees, kes veetis kaheksa aastat oma elu valetades, teeseldes, et on tunnustatud arst ja WHO töötaja, samal ajal kui ta päevad möödusid metsas uitamise ja bensiinijaamades aja surnukslöömisega. Kui tema petuskeem hakkas ilmsiks tulema, tappis Romand oma naise, kaks last ja vanemad ning üritas enesetappu. Carrère läheneb sündmustele mitte üksnes kriminaalsest või moraalsest vaatepunktist, vaid püüab mõista, mis viib inimese sellise moonutatud eksistentsini.

Raamat on kirjutatud lähedalt ja vaoshoitult, liikudes reaalsuse ja kujutlusvõime piiril. Autor kõhkleb pidevalt – kas tal on üldse õigust seda lugu jutustada? Kas sellist eluvalet ja selle tagajärgi saab üldse seletada? Carrère käsitleb valet mitte pelgalt individuaalse pahelisuse, vaid sügava üksilduse ja võõrandumise sümptomina. Ta püüab kujutada Romandi sisemaailma, jäädes samas ise moraalselt vastutustundlikuks jutustajaks. „Vaenlane“ on nii uurimus süüst ja enesepettusest kui ka kirjutamise võimalikkuse küsimus – kuidas luua narratiivi sellest, mis on ühtaegu tõeline ja mõistetamatu.

Emmanuel Carrère on prantsuse kirjanik, stsenarist ja esseist, kelle loomingut iseloomustab piiride hägustamine dokumentaalse ja fiktiivse vahel. Tema teosed on sageli isiklikud ja samas üldinimlikult kõnetavad, keskendudes identiteedi, mälu ja eetika küsimustele. „Vaenlane“ märgib Carrère’i loomingus pööret dokumentaalse stiili suunas, kus autori kohalolu, tema dilemmad ja kahtlused muutuvad osa teose sisust. Tema oskus ühendada empaatiat ja kainet analüüsi on pälvinud laialdast tunnustust ning teinud temast ühe olulisema nüüdiskirjaniku Euroopa kirjandusmaastikul.