Vihurimäe

Emily Brontë romaan „Vihurimäe” kuulub inglise kirjanduse klassikasse ja on tema ainus ilmunud teos. See on lugu inimkirgede tumedast ja hävitavast jõust, mis avaldub Yorkshire’i nõmmede karmis ja suletud keskkonnas. Romaani keskmes on Earnshaw’de ja Lintoni perekonnad, kelle elud on omavahel tihedalt põimunud. Erilise tähelepanu all on Heathcliffi ja Catherine Earnshaw’ keeruline, vastuoluline armastus, milles põimuvad igatsus, viha, kirg ja kättemaks. Teos ei piirdu romantilise looga, vaid kujutab armastuse hävitavat külge ja selle mõju järgmistele põlvkondadele.

Romaani eripära seisneb selle tumedas atmosfääris ja keerukate karakterite kujutamises. Brontë näitab, kuidas kinnismõtted, uhkus ja hingevalud võivad inimeste saatuseid pöördumatult kujundada. Yorkshire’i nõmmed, mida autor maalib looduslähedase detailsusega, muutuvad justkui eraldi tegelaseks, luues sündmustele sobiva tausta – metsiku ja samas võimsa. „Vihurimäe” stiil eristub oma sünguse ja poeetilise jõu poolest, mis teeb sellest teosest ühe kõige isikupärasema 19. sajandi romaani. Lugejale avaneb lugu, kus kired ja vihkamine põimuvad armastuse ja lunastuse igatsusega.

Emily Brontë (1818–1848) oli inglise kirjanik ja poeet, kes kuulus koos oma õdede Charlotte ja Anne Brontëga inglise kirjanduse klassikute hulka. Tema loominguline pärand on väikese mahuga, kuid erakordselt mõjukas. „Vihurimäe” ilmus esmakordselt 1847. aastal ja võeti vastu vastuoluliselt – teost peeti liiga süngeks ja häirivaks, kuid hiljem on see saanud üheks olulisemaks gooti ja romantilise kirjanduse saavutuseks. Emily Brontë luuletusi ja ainust romaani hinnatakse eelkõige nende intensiivsuse, originaalsuse ja poeetilise väljenduslaadi tõttu. Tema varajane surm katkestas küll loomingulise arengu, kuid jättis kirjanduslukku tugeva ja unustamatu jälje.