Vihurimäe

Emily Brontë romaan „Vihurimäe” on Inglise kirjanduse klassikasse kuuluv teos, mille keskmes on kire, kättemaksu ja iseloomude vastuolulisuse lugu. Tegevus toimub 18. sajandi Yorkshire’i nõmmedel, kahe üksildase ja omavahel seotud maja – Vihurimäe ja Thrushcross Grange’i – vahel. Lugu jutustab Heathcliffist, orvuks jäänud poisist, kelle kasvatab üles Earnshaw’de perekond, ja tema keerulisest, hävitavast armastusest Catherine Earnshaw vastu. See armastus jääb mõlema tegelase elu määravaks jõuks, kujundades neid ja nende ümber olevaid inimesi aastakümnete jooksul.

Romaani jutustajaks on osaliselt maja uus rentnik Lockwood ning peamiselt majateenija Nelly Dean, kelle vaatepunktist avanevad mitme põlvkonna jooksul aset leidnud sündmused. Brontë kujutab oma tegelasi keeruliste, sageli vastuoluliste isiksustena, kelle motiivid ja teod ei allu lihtsatele moraalsetele hinnangutele. Heathcliffi iseloom ühendab endas armastavat igatsejat ja kättemaksuhimulist kalkust, samas kui Catherine’i emotsionaalne heitlus jääb kõlama kui traagiline kompromiss iseenda ja ühiskondlike ootuste vahel. Keskkond – karm ja üksildane nõmmedemaastik – peegeldab ja võimendab tegelaste sisemist rahutust ning jääb teose eripäraseks, meeldejäävaks sümboliks.

Emily Brontë (1818–1848) jäi oma eluajal avaldatud ainsa romaaniga tagasihoidlikuks nähtuseks, ent „Vihurimäe” on hiljem tõusnud maailmakirjanduse üheks mõjuvamaks ja isikupärasemaks teoseks. Erinevalt oma õdedest Charlotte’ist ja Anne’ist keskendus Emily rohkem intensiivsele tundemaailmale ja looduse sümboolikale, mitte ühiskondlikule realismile. Romaanit peetakse sageli gootilikuks armastuslooks, kuid selle keerukus ja psühholoogiline sügavus ulatuvad kaugele romantilise raamatu piiridest. „Vihurimäe” on jäänud püsima kui teos, mis uurib armastuse ja hävingu vahelist piiri, seda sõnade ja vaikuse kaudu.