Uputus

Émile Zola lühijutt „Uputus“ (*L'Inondation*) on intensiivne ja emotsionaalselt laetud jutustus, mis keskendub ühe Prantsuse talupere traagilisele saatusele loodusõnnetuse ajal. Teose jutustajaks on vana mees Louis Roubieu, kes kirjeldab, kuidas tema perekonna rahulik ja töökas elu Garonne’i jõe kaldal paiskub segi, kui ootamatu kevadine üleujutus nende kodu üle võtab. Lugu areneb kiiresti, saatuslik vesi tõuseb peatamatult, ning kogu sündmustik hargneb üheainsa päeva jooksul, mille jooksul pere liikmed võitlevad lootusetult oma elu ja üksteise eest.

Zola kirjutab sügava empaatiaga, kuid säilitab oma loomupärase naturalistliku stiili, kus inimene on vägede meelevallas, mida ta ei suuda kontrollida ega mõista. Roubieu vaatenurk annab jutustusele isikliku ja vaikse väärikusega tooni – tema jutustus ei sisalda paanikat, vaid pigem stoilist leppimist ning sügavat kurbust. Tegu pole mitte ainult katastroofi kirjeldusega, vaid ka lühikese mõtisklusega inimelu hapruse, perekondlike sidemete tugevuse ja kaotuse vältimatu reaalsuse üle. Vesi muutub siin sümboliks – see on jõud, mis ei küsi moraali ega õiglust, vaid lihtsalt tuleb ja võtab.

Émile Zola (1840–1902) oli prantsuse kirjanik ja üks naturalismi suurkujusid, kes püüdis oma loomingus näidata ühiskonna mehhanisme teadusliku täpsusega. „Uputus“ ilmus esmakordselt 1880. aastal, kuid ka hilisemates väljaannetes, sealhulgas 1929. aastal Eesti kirjastuselt Loodus, on see leidnud lugejate hulgas tähelepanu. Erinevalt Zola suurtest romaanidest nagu „Germinal“ või „Thérèse Raquin“ on „Uputus“ kompaktne, ent mõjuv tekst, mille traagiline lihtsus peegeldab sama jõuliselt autori maailmakäsitlust ning usku kirjanduse sotsiaalsesse ülesandesse.