Uputus

Vesi tõuseb, vesi tõuseb, kordas minu vend Pierre, murdes ikka veel hammastega oma juba kustunud piibuvart. Vesi oli ainult meetrivõrra katusest madalamal. Ta kaotas oma uinuva vaiba rahulikkuse. Tekkisid voolused. Teatud kõrgusel ei varjanud meid enam see maapinna kumerik, mis asub killa ees. Vähem kui tunni aja jooksul vesi muutus ähvardavaks, tõmbus kollaseks, ja viskudes maja pihta paiskas üles ehitiste jäänuseid, tühje vaate, puutükke, rohupuhmi. Kaugusest kostsid pealetungid seintele, kajasid tumedad mürtsud. Paplid murdusid ragisedes, majad langesid kokku. Jacques, keda naiste ohked ajasid meeleheitele, kordas: - Me ei või jääda siia...