Thérèse Raquin

Émile Zola romaan „Thérèse Raquin” keskendub psühholoogilistele ja moraalsetele pingetele, mis arenevad suletud, umbsetes tingimustes, kus kirg, süü ja vaikiv kokkulepe kujundavad tegelaste saatuse. Peategelane Thérèse on vaoshoitud ja allasurutud noor naine, kes elab koos oma nõrga ja haiglase abikaasa Camille’i ja tema valitseva ema Madame Raquiniga. Tema elu muutub, kui ta kohtab Laurent’i – mehe, kellega algab kirglik ja lõpuks ka saatuslik suhe. Nende liit viib Camille’i mõrvani ning sellele järgneb tasapisi kasvav psühholoogiline surve ja vaimne lagunemine.

Zola kasutas selles romaanis teadlikult naturalismi meetodit, uurides, kuidas keskkond ja päritolu kujundavad inimese käitumist. Tegelased ei toimi niivõrd vabast tahtest kui oma instinktide ja sisemiste sunduste ajel. Pärast kuritegu muutub Thérèse’i ja Laurent’i elu järjest talumatumaks – süütunne ja vastastikune kahtlustus söövitavad nende suhet. Zola ei paku lunastust ega õigustust, vaid laseb lugejal jälgida järk-järgulist hukkumist, mida ei saa peatada. „Thérèse Raquin” on oma sünge meeleolu ja järjekindla psühholoogilise süvenemise tõttu üks naturalismi rajaja tuntuimaid teoseid.

Émile Zola (1840–1902) oli prantsuse romaanikirjanik ja ajakirjanik, kes mõjutas oma loominguga tugevalt 19. sajandi lõpu Euroopa kirjandust. Teda peetakse naturalismi üheks alusepanijaks, kelle looming põhineb sageli teaduslikul lähenemisel inimesele kui sotsiaalsele ja bioloogilisele olendile. Oma tsüklis „Rougon-Macquart’id” uuris ta mitme põlvkonna jooksul ühiskondlikke, majanduslikke ja psühholoogilisi tegureid, mis kujundavad inimest. „Thérèse Raquin” eelnes sellele tsüklile, kuid juba selles teoses on tunda tema naturalistlikku metoodikat ja huvi inimese varjatud kihistuste vastu.