Söekaevurid

Romaan „Söekaevurid“ on Émile Zola realistliku loomingu üks keskseid teoseid, mille tegevus leiab aset 1860. aastate Põhja-Prantsusmaal, piirkonnas, kus söekaevandused määrasid tuhandete inimeste elu. Loo keskmes on töölisklass – mehed, naised ja lapsed –, kelle igapäevane eksistents möödub maa all, rängas ja ohtlikus töös, mille tasuks on napp palk, halvenev tervis ja lootusetus. Zola kujutab nende elu halastamatu detailsusega: nälg, külm, väsimus ja pidev alandamine moodustavad argipäeva. Kuid selles rõhuvas maailmas hakkavad idanema vastuhaku ja solidaarsuse esimesed märgid, kui töölised tajuvad oma ühishuvi ja ühisjõu võimalikkust.

Peategelane Étienne Lantier saabub kaevanduspiirkonda tööotsingul ja satub järk-järgult töörahva ellu, milles valitsevad julmus, väsimatu tööjõu ekspluateerimine ja sotsiaalne surve. Tema kaudu hargneb lahti lugu töölisklassi teadvuse kujunemisest ja streikide sündimisest. Zola ei paku idealiseeritud pilti, vaid näitab töölisi ka nende nõrkustes ja sisevastuoludes, jäädes truuks oma loomulikule ja vahetule kujutamislaadile. Konflikt tööliste ja kaevanduste omanike vahel viib paratamatu kokkupõrkeni, milles vastanduvad lootus ja meeleheide, õiglus ja vägivald. Romaani pinget hoiab elavana teadmine, et ükski muutus ei sünni ilma ohvriteta.

Émile Zola oli 19. sajandi lõpu Prantsuse kirjanduse silmapaistev esindaja, naturalismi rajaja ja sotsiaalse närviga proosakirjanik, kes tõi kirjandusse töölisklassi ja allasurutute elu. Tema loomingut iseloomustab dokumentaalsusele lähenev täpsus ja ühiskondlike protsesside tundlik käsitlus. „Söekaevurid“ kuulub tema kaheteistkümneosalisse romaanisarja „Rougon-Macquartide“ tsüklisse, mille kaudu ta uuris Prantsuse ühiskonna eri kihte ja mehhanisme. Selles romaanis avaldub eriti teravalt Zola veendumus, et kirjandusel on roll tõe ja sotsiaalse õigluse eest seismisel.