Nana

Émile Zola romaan „Nana“ kuulub tema mahukasse Rougon-Macquart’ tsüklisse ning keskendub teise keisririigi Pariisi kõrg- ja pahelistes kihtides liikuvatele jõududele. Romaani peategelane on Nana – endine pesutüdruk ja hilisem näitlejanna, kelle võlu ja ilme varjutavad ta vähese andekuse laval, kuid teevad temast ihaldusobjekti kõrgseltskonnas. Nana kerkib kiiresti luksuslikku prostitutsiooni, saades sümboliks ühiskondlikule allakäigule, mida Zola kujutab süvapsühholoogilise täpsusega. Tema kaudu paljastatakse nii võimu ja raha korrumpeeriv mõju kui ka indiviidi sisemine tühjus ja sõltuvus välisest tunnustusest.

Romaan ei keskendu üksnes Nana isiklikule loole, vaid laieneb ühiskonnakriitiliseks panoraamiks, kus põimuvad erinevad sotsiaalsed tüübid ja nende langused. Nana mõju ulatub pankurite, aristokraatide ja sõjaväelasteni – mehed tema ümber kaotavad oma positsiooni, väärikuse või elu. Zola naturalistlik laad toob esile keha, instinktide ja keskkonna vastastikuse mõju, luues pildi maailmast, kus pealispindne sära varjab moraalset laostumist. Samas ei kujuta autor Nanat kui otseselt pahetut kuju, vaid pigem ühiskonna tagajärge – inimest, kelle kaudu ilmneb ajastu ihade ja väärtushinnangute peegeldus.

Émile Zola (1840–1902) oli prantsuse naturalismi silmapaistev esindaja, kelle looming keskendub tihti ühiskonna mehhanismide ja inimese loomuse seoste uurimisele. „Nana”, ilmunud esmakordselt 1880. aastal, on üks tema tuntumaid ja vastuolulisemaid teoseid, mis tekitas ilmudes tugevat vastukaja. Eesti keeles ilmus romaan taas 2007. aastal Eesti Päevalehe ja Mediasat Groupi ühisväljaandena sarjas „Eesti Päevalehe romaaniklassika”, võimaldades uutel lugejatel kohtuda selle vastuolulise, ent ajas püsiva tegelaskuju ja Zola karmi, ent meisterliku maailmavaatega.