Nana

Émile Zola romaan „Nana“ kuulub tema mahukasse „Rougon-Macquart’ide“ romaanitsüklisse, mille kaudu autor uurib Prantsuse Teise keisririigi ühiskondlikke ja moraalseid struktuure. Teos keskendub noorele naisele nimega Nana, kelle päritolu on tagasihoidlik, ent kelle ilu ja lummav kohalolu tõstab ta kiiresti Pariisi kõrgseltskonda, esmalt näitlejana, seejärel aga kurtisaanina. Nana ei ole pelgalt üksikisik, vaid sümbol, läbi kelle Zola kujutab dekadentlikku ajastut, kus raha, iha ja võimu igatsus põimuvad isiklike ja sotsiaalsete allakäikudega.

Nana tõuseb ühiskondlikus hierarhias meestega manipuleerides, kuid tema läheduses laguneb kõik – rikkad ja mõjuvõimsad mehed kaotavad varandused ja väärikuse, pered purunevad, poliitilised ambitsioonid varisevad. Zola naturalistlik laad väljendub detailses keskkonna- ja karakterikujutuses, milles ei ilustata midagi – olgu see thena teatrimaailma kulissidetagune, moraalselt hägusad suhted või lagunev ühiskond. Nana kujuneb selles loos mitte ainult saatuslikuks naiseks, vaid ka metafüüsiliseks jõuks, mis toob esile varjatud ihasid ja kollektiivset allakäiku. Teda ei ole kujutatud süüdistavalt ega idealiseerivalt, vaid kui osa ühiskonnast, mida ta samas ise hävitab.

Émile Zola (1840–1902) oli prantsuse kirjanik ja ajakirjanik, naturalismi juhtfiguur, kelle loomingut iseloomustab sotsiaalne teravus, teadusliku vaatlemise metoodika ja ühiskonnakriitiline lähenemine. Tema „Rougon-Macquart’ide“ sari uurib pärilikkuse, keskkonna ja ühiskondlike tingimuste mõju inimese saatusele. „Nana“, mis ilmus esmakordselt 1880. aastal, tekitas omal ajal tugevat vastukaja nii oma julguse kui ka moraalikriitikaga. Eesti keeles ilmunud 1976. aasta väljaanne säilitab Zola rikkaliku ja jõulise stiili, tuues lugejani ühe 19. sajandi olulisema romaani naise ja ühiskonna vahelistest vastuoludest.