Kuidas surrakse

„Kuidas surrakse“ on Émile Zola naturalistlik novellikogu, mis koosneb viiest lühikesest olustikupildist surmast ja selle paljudest nägudest. Igas loos vaatleb autor eri ühiskonnakihi esindaja viimaseid hetki – aadlimehe, kodanlase, kaupmehe, talupoja ja lapse surma. Zola ei kujuta surma kui metafüüsilist sündmust, vaid kui elu paratamatut jätku, kus inimese olemus ja sotsiaalne seisus määravad isegi tema lahkumise viisi. Ta jälgib täpselt ja kainelt, kuidas inimesed surevad samamoodi, nagu nad elasid – mõni uhkuse ja tseremooniaga, teine vaikselt ja alistunult. Surmahetk muutub seega sotsiaalse peegli hetkeks, kus elu võltsid kihid kaovad ja alles jääb inimese tõeline olemus.

Zola lähenemine on oma ajale iseloomulikult teaduslik ja samas sügavalt inimlik. Ta kasutab naturalistlikku meetodit, et paljastada elu ja surma materiaalne pool, ilma romantilise ilustuseta. Iga novell toimib kui väike laboratoorne vaatlus – kuidas erinevad olud ja kasvatus kujundavad inimese käitumist viimasel piiril. Lugejale avaneb XIX sajandi Prantsusmaa mitmekihiline maailm, kus surm on ühtaegu sotsiaalne sündmus ja intiimne kogemus. Zola näitab, et surm ei võrdsusta inimesi automaatselt, vaid paljastab nende elatud elu väärtused ja tühjuse. Raamat on kainelt mõtlik, aga mitte küüniline – see paneb märkama, et surma kaudu räägib autor tegelikult elust ja sellest, mis jääb inimestest järele.

Émile Zola (1840–1902) oli prantsuse kirjanik ja ajakirjanik, naturalismi peamine teoreetik ning Rougon-Macquart’ romaanitsükli autor. Tema looming uurib inimese ja ühiskonna seoseid, pärilikkuse ja keskkonna mõju käitumisele ning ühiskondlike struktuuride varjatud mehaanikat. Zola taotles kirjanduses teaduslikku täpsust ja ausust, nähes kirjanikku kui vaatlejat, kes ei ilusta ega varja tegelikkust. „Kuidas surrakse“ on tema hilisemate lühiproosateoste seas eriline oma kontsentreerituse ja temaatilise julge otsekohesuse poolest. Autorit tõlgendab ja raamatu lõppu lisab mõtteid Märt Väljataga saatesõna, mis asetab teose konteksti kui Zola tanatoloogilise mõtlemise kokkuvõtte – vaikne, ent mõjuv pilk elu viimasele hetkele.